Konsonantide muutumine morfoloogias: allomorfid, hääldus ja näited

Konsonantide mutatsioon on keelte omadus, mille puhul konsonandi kõla muutub sõltuvalt morfoloogiast ja süntaksist. See tähendab, et sama tähendusliku või grammatilise rolli väljendav morfeem võib eri foneetilistes olukordades saada erineva pinnalise vormi — need pinnalised variandid on allomorfid. Konsonandimuutused võivad olla fonoloogiliselt tingitud (st sõltuvad naaberkõnehelidest ja hääldusreeglitest) või morfoloogiliselt/lexikaalselt tingitud (mõnes sõnaühendis või pärisnimes esineb kindel erivorm).

Inglise keeles

Inglise keeles on mitmuse morfeemil -(e)s ja ainsuse kolmanda isiku oleviku morfeemil -(e)s erinevad hääldused, sõltuvalt sellest, mis tüüpi foneem ehk unikaalne heli sellele eelneb. Neid mitmuse morfeemi variante nimetatakse allomorfideks. Tavapärased hääldusvariandid on /s/, /z/ ja /ɪz/ (kirjapildis sageli esitatuna ka /əz/).

Kui põhisõna lõpeb hääleta foneemiga (st hääletu obstruentiga), nagu /p/, /t/ või /k/, siis hääldatakse -(e)s /s/. Näited: cats /kæts/, maps /mæps/, books /bʊks/.
Kui põhisõna lõpeb häältudega — st vokaaliga või hääletud konsonandiga (voiced sound), nagu /b/, /d/, /g/, /m/, /n/, /ŋ/, /l/, /ɹ/ — siis hääldatakse -(e)s /z/. Näited: dogs /dɔgz/, cars /kɑrz/, trees /triːz/.
Kui aluseks olev sõna lõpeb sibilandi või afrikatiiviga (nt /s/, /z/, /ʃ/, /ʒ/, /t͡ʃ/ ja /d͡ʒ/), siis lisatakse kõneelus sageli täiendav vokaal ja -(e)s hääldatakse /ɪz/ (kirjapildis /əz/). Näited: buses /ˈbʌsɪz/, watches /ˈwɒtʃɪz/, judges /ˈdʒʌdʒɪz/.

Väärt on märkida, et /ɪz/ ja /əz/ häälduse täpne realiseerumine võib sõltuda dialektist; mõnes kõnepruugis kõlab see pigem [əz].

Inglise keeles on ka minevikumorfeemil -(e)d erinev hääldus, sõltuvalt sellest, mis tüüpi foneem sellele eelneb. Reeglid on lihtsad:

Kui baasvorm lõpeb hääletu obstruendiga (näiteks /p, k, f, s, tʃ/ jne), hääldub -(e)d kui /t/: walked /wɔːkt/, stopped /stɒpt/.
Kui baasvorm lõpeb häältudega (vokaal või hääletud konsonant), hääldub -(e)d kui /d/: played /pleɪd/, learned /lɜrnd/.
Kui baasvorm lõpeb alveolaarse stopiga /t/ või /d/, tuleb täiendav vokaal ja moraalne lisand, hääldus /ɪd/ või /əd/: wanted /ˈwɒntɪd/, needed /ˈniːdɪd/.

Morfoloogilised ja fonoloogilised põhjused ning tüübid

Morfoloogiline konsonantide muutumine võib tekkida erinevatel põhjustel:

Fonoloogiliselt tingitud allomorfia — morfeemi erinevad häälduskujundid on otseselt määratud eelneva või järgnevate foneemidega (nagu inglise -s ja -ed puhul).
Morfoloogiliselt tingitud muutused — mingi kombinatsioon sõnavormidest põhjustab täiendava muutuse (näiteks pärisnimede liitmisel või osade liitumisel).
Historiline ja grammatiline mutatsioon — mõnes keeles (nt keldi keeled) on grammatilised konteksid tekitanud algkõnega seotud mutatsioone (initial consonant mutation), kus sõna alguskonsonant muutub sõltuvalt lause grammatilistest suhetest.
Foneetilised protsessid nagu assimileerumine, lenitsioon (pehmenemine), fortitsioon (kõvastumine) ja geminatsioon võivad mõjutada morfeemi pinnalist kuju.

Näited teistest keeltest ja õppetundid

Mõned tuntud näited konsonantimuutustest ja allomorfidest:

Finni-ugri keeltes (nt soome ja eesti käärsõnade ja genetiivide paradigmad) jaoskõnes on ajalooliselt tuntud konsonantide gradatsioon, kus kaashäälikute tugevus muutub morfoloogilistes vormides.
Keldi keeled (nt iiri, šoti gaeli, suurbriti keelte lahknemise tulemusena) kasutavad algkonsonandi mutatsioone, mis on grammatilised ja mõjutavad järjestustena tegusõnade, asesõnade või määrsõnade kustutust või muutust.
Paljud keeled kasutavad sandhi-reegleid (sõnadevaheline kohanemine), kus ühe sõna lõpp mõjutab järgmise sõna algust, mis on olulisim kõneprotsessi sujuvuse tagamiseks.

Miks see on tähtis?

Tundmine, kuidas konsonandid võivad morfoloogilistes kontekstides muutuda, aitab keeleõppijal ja keeleteadlaseil paremini mõista hääldusreegleid, õigekirja ja morfoloogiat. Allomorfia selgitab, miks sama tähenduslik funktsioon võib eri olukordades ilmuda erineva helilisena — see on oluline nii automatiseeritud keele töötlemisel (NLP), keeleõppes kui ka võrdlevas keeleuuringus.

Nõuanded õppijale

Kuula ja jälgi modelle: emigrendi- või emakeelsete kõnelejate hääldust ja ära piirdu ainult kirjaliku reegliga.
Õpi reegleid hierarhiliselt: alusta lihtsatest fonoloogilistest tingimustest (voiced vs voiceless) ja edasi liigu erandite juurde.
Pööra tähelepanu dialektilistele erinevustele — mõned hääldusvarianid võivad piirkonniti erineda.