Afrikaadid (afrikaat): konsonandid, mis algavad stopiga ja jätkuvad frikatiiviga

Afrikatiivid on konsonandid, mida öeldakse koos stopiga, millele järgneb kohe frikatiiv. Näiteks inglise keele ch-häälik (IPA-s kirjutatakse /t͡ʃ/) öeldakse t-häälikuga (/t/), millele vahetult järgneb sh-häälik (/ʃ/). On olemas nii häälikulised kui ka häälekõrvalised afrikaadid; inglise keeles on need vastavalt /d͡ʒ/ (heli 'j') ja t͡ʃ (heli 'ch').

Mandariini hiina keeles eristatakse afrikate aspiratsiooni ehk hingamise järgi, kuna häälikulisi afrikate ei ole olemas; aspireeritud afrikaadid ehk hingeldavad afrikaadid on /t͡ɕʰ/ (Hanyu Pinyinis kirjutatakse "q"), /t͡sʰ/ ("c") ja /ʈ͡ʂʰ/ ("ch"), ja hingamata afrikatsioonid ehk mittehingelised afrikatsioonid on /t͡ɕ/ ('j'), /t͡s/ ('z') ja /ʈ͡ʂ/ ('zh').

Afrikaat on häälik, kus sulg (stop) ja selle järgnev hõõrduv vabanemine (frikatiiv) moodustavad ühe foneemse üksuse, mitte kaks eraldiseisvat heli. Erinevalt lihtsast stop+frikatiiv järjestusest tajub keel sageli afrikaati kui ühte heli ja see mõjutab häälduse ning moraalse struktuuri – tekib fonoloogiline eristus, mida paljud keeled kasutavad tähenduse eristamiseks.

Artikulatsioon ja märgistamine: afrikaadi puhul on stopi sulg ja frikatsiooni koht tavaliselt sama või väga lähedal (näiteks alveolaarne /t͡s/, postalveolaarne /t͡ʃ/ või palataalne /t͡ɕ/). IPA-s märgitakse sageli tie-baariga, näiteks /t͡ʃ/ või harvem /tʃ/, mis näitab, et tegu on ühe kombineeritud häälikuga.

Fonoloogilised variandid: afrikaadid võivad olla:

• hääletud (voiceless) või hääletudud (voiced), nt inglise /t͡ʃ/ vs /d͡ʒ/;
• aspireeritud (hingeldavad) või mitteaspireeritud, nagu Mandariini puhul näidatud;
• ejective (glottaliseeritud), levinud Kaukaasia ja Põhja-Ameerika mõnedes keeltes (nt /t͡sʼ/);
• lateralised või harvemad artikulatsioonivariandid (nt lateralne afrikaat /t͡ɬ/ mõnedes Kesk- ja Põhja-Ameerika keeltes).

Kuidas eristada afrikaati ja kahehelilist jadat: kui keel tajub teatud stop+frikatiiv kombinatsiooni alati kui ühte foneemi ja see ei lase kõnelejatel neid kahte osana eraldi liikuda (nt ei saa vahele lükkida rõhku või jagada morfeemi), siis on tegemist afrikaadiga. Akustiliselt ilmneb afrikaadil kiire sulg ja kohe järgnev kitsa taustmüra (frikatsioon). Fonoloogiliselt näitavad keeled seda sageli käitumisega (nt ortograafilised märgistused, piirangud silpide ehitusele).

Näited maailmakeeltest ja ortograafiast:

• Inglise: /t͡ʃ/ (ch sõnas "church"), /d͡ʒ/ (j sõnas "judge").
• Mandariin: aspireeritud vs mitteaspireeritud afrikaadid /t͡ɕʰ, t͡sʰ, ʈ͡ʂʰ/ vs /t͡ɕ, t͡s, ʈ͡ʂ/ (vt ülal).
• Eesti: esineb afrikaat /t͡s/ kirjas "ts" (nt "tsirkus") ja laenuline /t͡ʃ/ kirjas "tš" (nt "tšellõ").
• Saksa: /p͡f/ (grafemiliselt "pf") on labiovelaarse afrikaadi näide sõnades nagu "Pferd".
• Itaalia ja teised idiolektilised keeled võivad kasutada /t͡s/ ja /d͡z/ (nt itaalia "z" mõnel kohal).
• Mõnes Aasia ja Kagu-Ameerika keeles esinevad ka ejective või implosiivsed afrikaadid ning mitmed slawistlikud keeled (nt poola, vene) kasutavad palataalseid ja retroflexseid afrikaate.

Oluline märk: iga keel käsitleb afrikaate omamoodi — mõned keeled omavad suurt afrikaatide komplekti (paljud foneemid varieeruvad kohas, aspiraatios ja häälepooles), teised kasutavad neid vaid harva või ainult laensõnades. Kui hakatakse afrikaate kirjeldama või transkribeerima, jälgitakse nii artikulatsioonikohta, hääleasendit (voiced/voiceless), aspiraatsiooni ja erikohtasid (nagu ejective või lateral), ning sageli kasutatakse IPA-d, et täpselt märgistada häälikute koostist.

Küsimused ja vastused

K: Mis on afriike?

K: Kas võib esineda nii häälikulisi kui ka häälekõrvalisi afrikaate?

K: Millised on näited häälikulistest ja häälekõrvalistest afrikaatidest inglise keeles?

K: Kuidas eristatakse mandariini hiina keele afrikate?

K: Millised on aspireeritud afrikaadid mandariini hiina keeles?

Küsimus: Millised on mandariini hiina keele aspiratsioonita afrikatsioonid?

K: Kuidas kirjutatakse IPA-s "ch" ja "j" häälikuid?

Otsing