NSV Liidu Ministrite Nõukogu määratlus ülesanded ja ajalooline roll

Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu (NSVL) Ministrite Nõukogu (vene keeles Совет Министров СССР) (mõnikord lühendatult Sovmin või Ministrite Nõukogu) oli juriidiliselt Nõukogude valitsus. See oli Nõukogude Liidu kõrgeim täitev- ja haldusorgan.

Nõukogu võis anda NSV Liidu seadustel põhinevaid deklaratsioone ja juhiseid, mida pidid järgima kõik liidu territooriumid ja vabariigid. Kõige olulisemad riigiküsimused tehti aga ühisdeklaratsioonide kaudu koos NSV Liidu Kommunistliku Partei Keskkomiteega (KP(KK(S)P)), mis oli de facto võimsam kui ministrite nõukogu.

See asendati 1991. aastal NSV Liidu Ministrite Kabinetiga, mis likvideeriti vaid mõni kuu hiljem, kui Nõukogude Liit lakkas eksisteerimast.

Ajaloost ja nimetustest

Ministrite Nõukogu oli omandanud oma lõpliku nime pärast Teist maailmasõda: 1917–1946 kandis täitevvõim Eestis ja kogu NSV Liidu territooriumil ametlikult nime Rahvakomissaride Nõukogu (vene keeles Совет Народных Комиссаров, Sovnarkom). 1946. aastal muudeti nimetusi ja Sovnarkomist sai Ministrite Nõukogu. Organ tegutses kuni 1991. aastani, mil see asendati ajutiselt NSV Liidu Ministrite Kabinetiga (Cabinet of Ministers), enne kogu liidu lagunemist sama aasta lõpus.

Organisatsioon ja koosseis

Ministrite Nõukogu koosnes:

• esimehest (tavaliselt nimetatud nõukogu esimees või peaminister),
• aseesimeestest ja kohtlastest juhtidest (nt majanduse valdkondades),
• nimetatud ministritest ja nende asetäitjatest (sõjaväe-, välis-, põllumajandus-, tööstus- ja teised liidu ministrid),
• riiklikest komiteeist ja komisjonidest, mis vastutasid planeerimise (Gosplan), väliskaubanduse, energia ja muude võtmevaldkondade eest.

Formaalselt kinnitas ja määras Ministrite Nõukogu koosseisu Ülemnõukogu (Supreme Soviet), kuid tegelik valik ja poliitiline juhendamine toimus peamiselt läbi NSV Liidu Kommunistliku Partei juhtorganite.

Põhiülesanded ja volitused

• Seaduste ja määruste rakendamine: vastutas NSV Liidu seaduste, Ülemnõukogu otsuste ning partei- ja riigijuhtide suunistest lähtuvate täideviimiste eest;
• Majanduse juhtimine: juhtis planeeritud majandust, koordineeris viieaastakavasid, tootmist, jaotust ning ressursikasutust;
• Halduse ja territoriaalsete küsimuste korraldus: koordineeris tööd vabariikide ja allüksustega, jagas riiklikke lähteülesandeid ning juhtis investeeringuid;
• Välis- ja kaitsepoliitika elluviimine: vastutas liidu valitsuse tasandil välistehingute, diplomaatia ja kaitsekulude täideviimise eest (kuid sõjaliste otsuste reeglina juhatas partei ja sõjaväeline juhtkond);
• Administratiivsed määrused: andis dekreete, juhiseid ja määrusi, mis omasid siduvat jõudu kogu liidus;
• Koordineerimine organite vahel: sidus tööd keskministrite, riiklike komitee-de ning vabariikide täitevvõimudega.

Suhe Kommunistliku Parteiga

Tegelikkuses oli Ministrite Nõukogu tihedas sõltuvuses NSV Liidu Kommunistlikust Parteist. Partei Keskkomitee ja selle juhtkond (eriti Politbüro) määrasid peamised poliitilised suunad ning Ministrite Nõukogu ettevõttis nende poliitikate täideviimist. Seetõttu oli liidu rahvusvaheliseks ja siseasjade otsustamiseks sageli määravaks mitte-juriidiline, vaid parteiline juhtimine — sellest jäigi märk peale teksti, et KP oli de facto võimsam kui Ministrite Nõukogu.

Tähtsamad isikud ja perioodid

Ministrite Nõukogu juhtide hulka kuulusid mitmed tuntud Nõukogude riigimehed. Näiteks pärast Teist maailmasõda ja kuni 1980. aastani täitus nõukogu esimeeste roll oluliste reformide ja majanduspoliitika juhtimisega. 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses, kui M. Gorbatsjovi reformid (perestroika ja glasnost) muutsid riigi poliitilist olukorda, suurenes Ministrite Nõukogu ja partei vaheliste suhete keerukus ning tekkinud majanduslikud raskused kiirendasid institutsioonide ümberkorraldamist.

Lagunemine ja pärand

1991. aastal, kui NSV Liidu poliitiline süsteem oli taas suure surve all, muudeti Ministrite Nõukogu vormiliselt NSV Liidu Ministrite Kabinetiks. See uus organ püsis väga lühikest aega: augusti 1991. aasta pöördekatse ja seejärel kiireneva liidu lagunemise ajal lõpetati nii partei kui ka keskvõimu rolli senine ulatus. Detsembris 1991. aastal, kui Nõukogude Liit ametlikult lakkas eksisteerimast, likvideeriti ka keskseid täitevallaga seotud institutsioone või teisaldati need uute iseseisvate riikide üles- ja korraldustesse.

Oluline märk

Kuigi Ministrite Nõukogu oli ametlikult kõrgem täitevorgan, tuleb arvesse võtta, et Nõukogude süsteemis eristus formaalne juriidiline võim ja tegelik parteiline võim. Seetõttu on Ministrite Nõukogu ajalugu tihedalt seotud NSV Liidu parteipoliitiliste otsuste, majanduspoliitika ja 20. sajandi keskpaiga–lõpu ajaloo erinevate etappidega.

Küsimused ja vastused

K: Mis oli Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu Ministrite Nõukogu?

K: Milline oli nõukogu roll?

K: Kas nõukogu oli kõige võimsam riiklik institutsioon?

K: Millal asendati ministrite nõukogu?

K: Mis juhtus NSV Liidu Ministrite Kabinetiga?

K: Mis on Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu Ministrite Nõukogu lühend?

K: Milliseid juhiseid võis nõukogu anda?

Otsing