Lehmalinnud on Molothrus'e sugukonda kuuluvad linnud. Nad on haudeparasiidid, kes sarnanevad oma eluviisilt kakuga. Kogu perekond Icteridae on piiratud Uue Maailmaga. Lehmalinnud ei ehita tavaliselt pesi ega anna ise poegi üles kasvatada; nende reproduktsioon sõltub teiste lindude pesade kasutamisest.
Elukäik ja paljunemine
Haudeparasiitlus tähendab, et lehmalinnud munevad oma munad teiste lindude pesadesse. Pesaomanikud — peremeesliigid — kasvatavad tihti üles lehmalinnu poegi, vahel suure kahju hinnaga omaenda järglastele. Mõnel puhul eemaldab lehmalind peremeeslinnu muna enne oma muna munemist, teinekord jätab ta peremehe munad alles.
Lehmalindude haudumisperiood ja poegade kasvukiirused on sageli sünkroonis või kiiremad kui peremeeslindudel, mis annab lehmalinnu poegadele konkurentsieelise. Erinevalt mõnest kakuliigist ei vea enamik Lehmalinnu poegi peremeeslindude pesast välja — pigem kasvavad nad koos peremeespoegadega ja võtavad neist sageli rohkem toitu.
Toitumine ja käitumine
Need linnud toituvad peamiselt putukatest ja seedsidest, kuid otsivad toitu laias valikus. Nad järgnevad sageli suurtele karjadele ja töötlevatele kariloomadele, et süüa kariloomade poolt ülesajatud või paljastatud putukaid. Selline käitumine aitab neil tõhusalt toitu leida ja karjas püsida.
- Enamasti otsivad nad toitu maapinnalt või madalalt rohustikel.
- Põhiline sööt on putukad, aga hooajaliselt lisanduvad seemned ja mahlakad taimeosad.
- Paljud liigid on sotsiaalsed ja kogunevad pesaehitusvabal ajal rühmadesse.
Liigid, peremehed ja munaerinevused
Pruunpea-lehmalindudel (Molothrus ater) on dokumenteeritud üle 220 peremeesliigi — see on üks põhjusi, miks neid peetakse väga edukateks haudeparasiitideks. Teistel lehmalinnu liikidel on teadaolevalt vähem peremehi, kuid üldiselt on kõik Molothrus'e liigid peremehe valikul üldistajad. See tähendab, et nende munad võivad peremeeste munadest väga eriilmelised välja näha ning mimikri (munade jäljendamine) ei ole nii tugev kui mõnel teisel haudeparasiidil.
Peremeesliikide reaktsioonid parasiitlusele on erinevad: mõned tunnistavad võõra muna ja eemaldavad või häirivad seda, teised jätavad muidu parasiitööle alla. Aja jooksul on mitmed peremeesliigid arendanud välja kaitsemehhanisme (nt muna äratundmine), kuid lehmalinnud võivad vastavalt oma käitumisega trikke kasutada, et peremeest petta.
Levik ja ökoloogiline mõju
Lehmalinnud leiduvad peamiselt Põhja- ja Lõuna-Ameerikas — kogu perekond paikneb Uues Maailmas. Nende haudeparasiitlus võib avaldada märkimisväärset mõju teatavatele haruldastele või piiratud levikuga liikidele, kelle populatsioonid võivad väheneda, kui neid parasiitida tihti.
Inimeste sekkumine (nt lehmalindude kontrolli programmid) on mõnikord olnud vajalik isoleeritud kaitseprojektides, et aidata ohustatud peremeesliike taastada. Samas on enamiku lehmalinnu populatsioonid üldiselt stabiilsed või rohked.
Tuvastamine ja eripärad
- Mõned liigid on selgelt seksuaalselt dimorfsed: isased on tihti tumedamad ja läikivamad, emased pruunikamad.
- Laul ja häälitsused on olulised paaritumisel ja teritooriumi näitamisel; isased esitavad tihti äratuntavaid trillilaadseid viise.
- Kehaehitus on üldiselt kompaktne ja tugev, sobides maapinnal toitumiseks ja rühmas liikumiseks.
Mida tasub teada ja jälgida
Kui märgatakse, et kodulinnud või metsakaitsealused liigid on tugevalt parasiitimise all, võib see olla murettekitav märk. Et kaitsta ohustatud liike, tehakse tihti uuringuid peremees–parasiit suhete kohta ning rakendatakse vajadusel haldusmeetmeid.
Kokkuvõte: Lehmalinnud (Molothrus) on Uue Maailma haudeparasiidid, kes sõltuvad teiste lindude pesadest, toituvad peamiselt putukatest ja seemnetest ning võivad oluliselt mõjutada mõne peremeesliigi populatsiooni. Nende üldistav peremehevalik ja sotsiaalne, karjasarnane eluviis muudavad nad ökoloogiliselt huvitavaks ja mõnikord vaidlusaluseks liigrühmaks.
