Odpor (Hrvatski narodni odpor) — Ustaše terroristiorganisatsioon

Horvaatia Rahvuslik Vastupanu (horvaadi keeles Hrvatski narodni odpor, edaspidi Odpor) oli 1950.–1980. aastatel aktiivne Ustaše emigrantide ja -aktivistide rühmitus, mida rahvusvaheliselt on käsitletud terroristliku organisatsioonina. Organisatsiooni eesmärk oli hävitada Jugoslaavia ja luua iseseisev Horvaatia, järgides Ustaše ideoloogiat ja juhtkonna varasemaid nägemusi, sealhulgas Ante Pavelići poliitilisi põhimõtteid ja Mile Budaki ideoloogiat. Odpori asutas 1955. aastal Ustaše sõjakurjategija Vjekoslav Luburić, kes oli varem olnud Jasenovaci koonduslaagri ülemvalvur. Luburić elas pärast II maailmasõda emigrandina ja tema tegevus lõppes 1969. aastal, kui ta tapeti Hispaanias.

Ideoloogia ja suhted teiste rühmitustega

Organisatsiooni ideoloogiline toon oli äärmuslik natsionalism ja vastuoluline vägivallaõiguslus Jugoslaavia vastu. Odpor võttis endale sihiks kõiki vahendeid—nõnda sarnaselt tema enda sõnastatule—et «hävitada Jugoslaavia» ükskõik milliste partnerite toel:

"[Me] peame Jugoslaavismi ja Jugoslaavia suurimaks ja ainsaks kurjuseks, mis on põhjustanud praeguse õnnetuse [...] Seepärast peame igasugust otsest või kaudset abi Jugoslaaviale riigireetmiseks Horvaatia rahva vastu [...] Jugoslaavia tuleb hävitada - olgu see siis venelaste või ameeriklaste, kommunistide, mittekommunistide või antikommunistide abiga - igaühe abiga, kes tahab Jugoslaavia hävitamist: hävitada sõnade dialektikaga või dünamiidiga - aga hävitada iga hinna eest."

Odporil olid tihedad kontaktid teiste paremäärmuslike ja veteraniorganisatsioonidega Euroopa riikides, sh Saksamaal ja Hispaanias. Hispaania Franquisa perioodi emigratsioonikeskused ja fašistlike veteranide võrgustikud pakkusid väljapääsu ja toetust. Organisatsiooni rahvusvaheline võrgustik hõlmas ka ühendusi kuritegelike organisatsioonidega, näiteks La Cosa Nostraga, samuti katseid sidemete loomiseks IiriAjutiseVabariikliku Armee ja erinevate maffiarühmitustega.

Struktuur ja kuritegevus

Odpori struktuur hõlmas nii emigratsiooni ja poliitilist tegevust kui ka allmaailmale omaseid kuritegelikke tegevusi. Organisatsioon on seostatud väljapressimise, röövide, mõrvakatsete, kaaperdamiste, pommirünnakute ja muude vägivaldsete tegudega. Pärast Luburići surma püüdis juhtkond säilitada võrgustikku ja laiendada sidemeid kuritegelike jõududega, et rahastada ja organiseerida rünnakuid Jugoslaavia sihtmärkide vastu.

Peamised terroriaktid ja rahvusvahelised juhtumid

Odpori kõige kuulsam ja rahvusvaheliselt laia kajastuse saanud aktsioon oli 10. septembril 1976 toimunud Trans World Airlinesi lennu (TWA Flight 355) kaaperdamine teel New Yorgist Chicagosse. Kaaperdajad – neid oli viis – suunasid lennuki ümber Newfoundlandi, sealt Islandile ja lõpuks Pariisi. Samal ajal oli rühmitus paigutanud pommi New Yorgi Grand Central Stationile. Pärast ametivõimude ja võõrriikide läbirääkimisi anti pommi asukoht teada, kuid pommi lahtiühendamise käigus hukkus üks politseinik ja kolm sai vigastada. Pärast politseiametniku surma andsid kaaperdajad end Prantsuse politseile üle.

TWA 355 kaaperdajate juhtide hulka kuulusid Zvonko Bušić ja tema abikaasa Julienne Bušić. Mõlemad mõisteti 1977. aasta mais Ameerika Ühendriikides süüdi õhupiraatluse ja mõrva katses ning neile mõisteti eluaegne vanglakaristus. Julienne Bušić vabastati tingimisi 1989. aastal. Zvonko Bušić põgenes lühiajaliselt vanglast 16. märtsil 1987, kuid ta tabati kahe päeva pärast uuesti. Hiljem, pärast pikki vanglas veedetud aastaid, vabastati Zvonko Bušić 2008. aasta juulis tingimisi ja ta saadeti Ameerika Ühendriikidest välja Horvaatiasse.

Bušićide ja teiste kaaperdajatega juhtum tekitas laialdast tähelepanu ja vastuolusid. Julienne Bušićule osaks saanud diplomaatiline roll — tema nimetamine president Franjo Tudjmani poolt Horvaatia suursaadiku diplomaatiliseks nõunikuks Ameerika Ühendriikides — põhjustas 1994. aasta detsembris tugevaid proteste, eriti New Yorgi patrullide ühingult ja Kathlyn Murraylt, kelle abikaasa (politseinik, kes hukkus Grand Central Stationil pommi sündmuse käigus) sai rünnakus surma.

Muud rünnakud ja tegevused Ameerikas

1980. aastatel korraldas Odpor mitmeid pommirünnakuid ja sabotaažikatseid Ameerika Ühendriikides. Teadaolevad juhtumid (mis ei põhjustanud inimohvreid) hõlmavad:

• Jugoslaavia panga USA kontor (17. märts 1980);
• Jugoslaavia suursaadiku kohusetäitja kodu (3. juuni 1980);
• Manhattani New Yorgi osariigi ülemkohtus tehtud torupommirünnak (23. jaanuar 1981), mille kohta rühm oli eelnevalt teatanud;
• Yugoslavian Airlines'i kontor New Yorgis (4. juuli 1981);
• reisibüroo kontoris Astorias, New Yorgis (4. juuli 1982, torupomm).

Rahvusvaheline reageerimine ja keelud

Mitmed riigid käsitlesid Odporit terroristliku organisatsioonina ja rakendasid selle vastu sanktsioone ning keelustusi. Näiteks Saksamaal oli Odpori tegevus keelatud. Organisatsiooni juhtkond püüdis sageli distantseeruda mõnest üksikjuhtumist, süüdistades «renegaate» — isikuid või väiksemaid fraktsioone, kes tegutsesid juhiga kooskõlastamata —, kuid uurimised ja kohtuotsused näitasid korduvaid seoseid vägivaldsete aktide ning organisatsiooni juhtide vahel. Samuti tekkis Odporil tihti lähedasi suhteid kriminaalsete võrgustike ja diasporaaelu allikaid kasutavate toetajatega.

Muud süüdistused ja rühmituse tegevuse kajastus

Odporiga on seotud mitu mõrva- ja pommirünnakute juhtumit, mis suunati Jugoslaavia esindajate ja sümbolite vastu. Näiteks mainitakse organisatsiooni seotust Miro Barešići rakendatud mõrvaaktiivsusega suursaadik Vladimir Rolovići vastu ning pommirünnakutega Belgradi kinodes. Samuti on Odpori tegevusega seostatud JAT-i lennu 367 plahvatust 1972. aastal ja rühmituse tegevust 1971. aasta sündmuste ajal Krajina piirkonnas Horvaatia kevade kontekstis.

Propaganda ja likvideerimine

Organisatsioon andis välja oma ajakirja Drina, mille kaudu levitati ideoloogilist materjali ja üleskutsed tegevuseks. Odpori kui formaalse organisatsiooni aktiivne tegevus lõppes 1991. aastal; selle likvideerimine oli osa laiemast geopoliitilisest muutusest Balkanil — Jugoslaavia lagunemisest ja Horvaatia iseseisvumisest —, kuid osa endistest liikmetest ja sympathisaatoritest jäi tegutsema erinevates poliitilistes ja sotsiaalsetes võrgustikes.

Odpori ajalugu näitab, kuidas poliitiline emigratsioon, äärmuslik natsionalism ja kuritegelikud võrgustikud võisid üksteisega põimuda, tuues kaasa nii kohalikke kui rahvusvahelisi ohte ja pikki õiguslikke vaidlusi. Organisatsiooni pärand on endiselt vastuoluline: ühtede jaoks oli tegu vabadusvõitlusega, teisede jaoks terrori ja kuritegevusega, mis ründas tsiviilelanikke ja diplomaatilisi institutsioone.

Küsimused ja vastused

K: Mis oli Horvaatia rahvusliku vastupanu eesmärk?

K: Kes asutas Odpori?

K: Millised suhted olid Odporil teiste organisatsioonidega?

K: Kus asus Odpori Austraalia haru?

K: Milliseid kuritegusid seostati Odporiga?

K: Mis on üks näide, mis näitab, kui kaugeleulatuv oli nende tegevus?

K: Kuidas reageeris president Franjo Tudjman pärast nende sündmuste teatavaks saamist?

Otsing