Surnute päev (Día de Muertos): Mehhiko mälestustraditsioon ja kombed

Surnute päev (hispaania keeles Día de Muertos) on Mehhiko püha, mida tähistatakse nii Mehhikos kui ka mujal maailmas, eriti Ameerika Ühendriikides elavate Mehhiko kogukondade seas. Perekond ja sõbrad kogunevad sellele mitmepäevasele pühale, et palvetada ja mälestada lahkunud sõpru ja pereliikmeid ning luua ofrendat — altar, millesse paigutatakse isiklikke esemeid ja ohvriande. Tähistamine aitab toetada nende vaimset teekonda ja hoida mälestust elavana. 2008. aastal kandis UNESCO selle traditsiooni inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja.

Ajalugu ja taust

Surnute päeva juured ulatuvad eelkristlikesse aja- ja põlisrahvaste kommerttraditsioonidesse (sh asteekide ja teiste Mehhiko põlisrahvaste uskumused), kus surma peeti elu loomulikuks osaks ja surnute vaimud pidi oma perekonda külastama. Hispaanlaste koloniseerimise järel sulandus see praktika katoliikliku pühadekalendri (Püha kõigi pühakute päev ja surnute päev) rituaalidega, moodustades tänapäevase, kultuuriliselt rikastunud tähistuse. Surnute päeva eesmärk on pigem mälestada ja pidada rõõmsat austusavaldust kui kurvastada üksnes kaotuse pärast.

Kuupäevad ja rituaalid

Tähistamine algab tavaliselt 31. oktoobril ja kulmineerub 1.–2. novembril. Paljudes peredes eristatakse päevi nii:

• 31. oktoober – mõned kogukonnad seostavad seda Halloweeniga või pühendavad ettevalmistustele;
• 1. november – sageli pühendatakse lastele ja noorematele surnutele (Día de los Niños või Día de los Angelitos);
• 2. november – pühendatud täiskasvanute mälestamisele (traditsiooniliselt peetakse seda põhipäevaks).

Ofredad ja altarid

Ofredad ehk altarid kodudes ja kalmistutel on tähistuse keskne osa. Altarile pannakse elemendid, mis peaksid aitama ja meelitama vaime koju või matusele:

• fotod lahkunud lähedastest;
• küünlad (valgus näitab teed);
• vett (januse vaimu jaoks);
• leib pan de muerto (surnute leib) ja pereliikme lemmiktoidud;
• magusad suhkru- või šokolaadikran—calaveras de azúcar ehk suhkrukollid;
• värvilised paberist lõiked (papel picado), mis tähistavad tuult ja õhku;
• cempasúchil’i ehk Mehhiko saialillid (tuntud kui marigold), mille värv ja lõhn usutakse meeldivat vaime;
• isiklikud esemed või meened, mis meenutavad lahkunut.

Matmiskohtade külastamine ja pidustused

Kalmistutel puhastatakse hauad, kaunistatakse lilledest ja küünlatest tehtud radadega ning pered võivad veeta öid haua ääres, lauldes, mängides muusikat ja jagades toitu. Sageli korraldatakse pidulikke paraade, tulevärkide asemel värvikirevaid kuldraame ja tänavakunsti. Tähistused on kohati väga lõbusad ja elurõõmsad — surma kujutatakse tihti satiirilise luuletuse või humoorika luustikukujuga (calacas), mis rõhutab surma osana eluringist.

Sümbolid ja kunst

Kuulsad sümbolid, mida seostatakse Surnute päevaga, on suhkrukallid (calaveras), luustikutegelane La Catrina (mõjutas laialdaselt Mehhiko karikatuurikunstnik José Guadalupe Posada) ja näomaalingud, mis matkivad luustiku motiive. Need kujutised aitavad rõhutada ideed, et surm ei ole ainuüksi kurb sündmus, vaid osa inimkogemusest, mida saab mälestada väärikalt ja sageli ka humoorikalt.

Toit, muusika ja kohalikud erinevused

Tavapärased toidud on lisaks pan de muerto ka erinevad pühaajale omased pajaroogad, tamal’id ja joogi–chocolat chaud. Muusika, tants ja rahvakultuur mängivad olulist rolli: kogukonnad korraldavad kontserte ja tantsuetendusi. Mehhiko eri piirkondades on tavad ja rõhuasetused erinevad — Vaikse ookeani rannikualadel, Põhja-Mehhikos või Oaxaca piirkonnas võib leida kohalikke eripärasid, rituaale ja visuaalseid traditsioone.

Pidev muutumine ja rahvusvaheline levik

Surnute päeva populaarsus on kasvanud üle maailma ning seda tähistatakse nüüd paljudes riikides nii kogukondlike kui ka avalike üritustena. Mehhiko suurlinnades, eriti Mexico Citys, toimuvad suured paraadid ja avalikud altarid. Samas tekib ka arutelu kultuurilise omandamise ja kommertsialiseerimise üle — paljud nõuavad austavat ja kontekstipõhist lähenemist, et püha tähendus ei kaoks.

Kuigi kõik on oodatud osalema ja kogemus võib olla avalik ja jagatud, jääb Surnute päeva keskseks eesmärgiks perekondlik mälestus ja austus. See on päev, mil tähistatakse, mäletatakse ja valmistatakse erilisi toite nende auks, kes on lahkunud — inimeste usk ja rituaalid väljendavad soovi hoida mälestust elavana ning toetada lahkunud vaime nende teekonnal.

Küsimused ja vastused

K: Mis on surnute päev?

K: Mida tunnustab UNESCO surnute päeva puhul?

K: Kust pärineb surnute päev?

K: Kuidas tähistatakse surnute päeva?

K: Millal toimub igal aastal surnuaja päev?

K: Kas kõik on oodatud sellel pidustusel osalema?

K: Mida inimesed usuvad, et selle püha ajal juhtub?

Otsing