Deutsche Reichspartei: natsionalistlik erakond Lääne‑Saksamaal (1949–1964)
Deutsche Reichspartei (DRP) (Saksa Reichspartei, Saksa keisririigi partei või Saksa keisririigi partei) oli natsionalistlik poliitiline partei Lääne-Saksamaal. See oli Saksa Konservatiivse Partei - Saksa Parempoolse Partei (DKP-DRP) ja vana hessi Nationaldemokratischen Partei (NDP) ühinemine.
Mõned DRP asutajad olid: Alexander Andrae, Oskar Lutz, Hans Bernd von Grünberg, Wilhelm Meinberg, Otto Heß, Hans Schikora, Heinrich Kunstmann, Adolf von Thadden.
1949. aastal eraldus Sozialistische Reichspartei (SRP) DRP-st. Selle põhjuseks oli see, et Reichspartei ei olnud neonatsistlik ja ei tahtnud olla seotud Adolf Hitleriga. Selle asemel eelistas partei öelda, kui hea oli teine Saksa impeerium (1870-1919).
Deutsche Reichspartei muutus pärast 1952. aastat natsionaalsotsialistlikumaks. See oli siis, kui Saksamaa Liitvabariigi konstitutsioonikohus keelustas Sozialistische Reichspartei ja paljud selle liikmed liitusid uuesti impeeriumiparteiga.
Partei ei olnud 1950. aastatel väga edukas, kuid pärast 1959. aasta riigikogu valimisi näis see muutuvat populaarsemaks. Kuid edu ei kestnud ja partei pidas oma viimase konverentsi 1964. aastal, mil see laiali saadeti. Selle asemele tuli kiiresti uus Nationaldemokratische Partei Deutschlands.
Lühike kokkuvõte ideoloogiast ja tegevusest
DRP oli konservatiivse ja natsionalistliku orientatsiooniga partei, millel olid tugevad nostalgia‑ ja monarhistlikud jooned ning mis rõhutas Saksa rahvuslikku ühtsust ja traditsioone. Algusaastatel püüdis partei jääda formaalselt eemale otsestest neonatsistlikest seostest, kuid 1950. aastate algusest alates, eriti pärast SRP keelustamist 1952. aastal, liitusid mitmed endised SRP liikmed DRPga ning partei radikaliseerus osaliselt natsionalistlikuma suuna suunas.
Organisatsioon ja liikmeskond
- Liikmeskond koosnes peamiselt endistest sõjaväelastest, konservatiivsetest aktivistidest ja nendest, kes ei leidnud endale kohta kristlik‑demokraatlikes või sotsiaaldemokraatlikes parteides.
- Partei oli suhteliselt väike ja killustunud, tegutses enamasti regionaalsel tasandil ning püüdis leida jalgealust nii piirkondlikes valimistes kui ka avalikel üritustel.
Poliitiline mõju ja valimistulemused
DRP ei saavutanud kunagi suurt esindatust Bundestagis, kuid mõnes liidumaas ja kohalikes võimukandjates oli tal mõningane mõju. 1950. ja 1950. aastate jooksul jäi partei väikseks poliitiliseks jõuks, ent mõnikord võis ta mõjutada parempoolset debatti rahvuslikel ja rahvusvahelistel teemadel. 1959. aastal toimunud valimistes tundus partei ajutiselt populaarsem, kuid see edu osutus lühiajaliseks ja ei toonud püsivat esindatust föderaalsel tasandil.
Põhjused languseks ja lõpetamiseks
DRP languse taga olid mitu tegurit: tugev konkurents suuremate parteide poolt (nt CDU/CSU ja SPD), sisemised lahkhelid ning riiklik ja ühiskondlik vastureaktsioon äärmuslikuma poliitika vastu peale Teist maailmasõda. Lisaks suunasid samal poliitilisel maastikul tegutsenud uus‑ja vanaparteilased jõud (sh hiljem asutatud NPD) parempoolse radikaalsuse eelistused mujale. 1964. aastal otsustati DRP ametlikult laialisaata ning osa tema aktiviste ja struktuure osalesid peatselt uue partei — Nationaldemokratische Partei Deutschlands — loomises.
Pärand ja tähtsus
Kuigi DRP ei olnud suur ega püsiv jõud Lääne‑Saksamaa poliitikas, mängis ta rolli pärastsõjaaegse paremaäärmusliku maastiku kujunemises. Parteist ja selle liikmetest kasvasid edasi hilisemad paremäärmuslikud rühmitused ning DRP tegevus andis ülevaate sellest, kuidas endised radikaalsed liikumised püüdsid leida väljundit demokraatlikus süsteemis. DRP‑ga seotud teemad — rahvuslus, impeeriumi nostalgiseerimine ja reaktsioon lääneliku demokraatia suhtes — jäid osa läänesaksakeelse parempoolse diskursuse varasemast kihist.
Peamised isikud
- Alexander Andrae
- Oskar Lutz
- Hans Bernd von Grünberg
- Wilhelm Meinberg
- Otto Heß
- Hans Schikora
- Heinrich Kunstmann
- Adolf von Thadden
Üldiselt tuleb DRP‑i käsitleda osana laiemast tagasilöögist ja ümberkorrastumisest, mis toimus Saksa parempoolses liikumises pärast Teist maailmasõda — liikumisest, mis püüdis leida legaalseid viise ajaloolise identiteedi ja rahvusliku idee taastamiseks uues poliitilises kontekstis.
Küsimused ja vastused
K: Mis oli Deutsche Reichspartei (DRP)?
V: Deutsche Reichspartei (DRP) oli natsionalistlik poliitiline partei Lääne-Saksamaal. See oli Saksa Konservatiivse Partei - Saksa Parempoolse Partei (DKP-DRP) ja vana hessi Nationaldemokratischen Partei (NDP) ühinemine.
K: Kes olid DRP asutajad?
V: Mõned DRP asutajad olid Alexander Andrae, Oskar Lutz, Hans Bernd von Grünberg, Wilhelm Meinberg, Otto Heß, Hans Schikora, Heinrich Kunstmann ja Adolf von Thadden.
Küsimus: Miks lahkus Sozialistische Reichspartei (SRP) DRP-st?
V: Sozialistische Reichspartei (SRP) eraldus DRP-st, sest see ei olnud neonatsistlik ja ei tahtnud olla seotud Adolf Hitleriga. Selle asemel eelistas ta öelda, kui hea oli teine Saksa keisririik (1870-1919).
K: Kuidas muutus DRP pärast 1952. aastat natsionaalsotsialistlikumaks?
V: Pärast 1952. aastat, kui Saksamaa Liitvabariigi konstitutsioonikohus keelustas Sozialistische Reichpartei, liitusid paljud liikmed uuesti impeeriumiparteiga, mis muutis selle rohkem natsionaalsotsialistlikuks.
K: Kas see partei oli 1950. aastatel edukas?
V: Partei ei olnud 1950. aastatel väga edukas, kuid näis pärast 1959. aasta riigivalimisi muutuvat populaarsemaks. Kuid see edu ei kestnud kaua ja viis lõpuks selle laialisaatmiseni 1964. aastal.
K: Mis asendas Deutsche Reichspartei pärast selle laialisaatmist?
V: Pärast selle laialisaatmist 1964. aastal asendas selle kiiresti Nationaldemokratische Partei Deutschlands.