Durrington Walls on Stonehenge'i maailmapärandi alal asuv suur neoliitiline asula ja hilisem henge'i ümbrus. See paikneb Stonehenge'ist ligikaudu 2 miili (u 3,2 km) kirde pool, Durringtoni kihelkonnas ja Amesburyst põhja pool. Paik kuulub laiemasse rituaal- ja maastikukompleksi, kuhu kuuluvad ka Stonehenge'i allee, Avon jõe käik ja mitmed teised kiviaegsed paigad.
Asukoht ja ehitus
Durrington Walls on suur ringikujuline henge — maapealne pangandik koos ümberringi oleva kraaviga. Panga ja kraavi mõõtmed on muljetavaldavad: kraav on rekonstrueeritud andmete järgi olnud umbes 5,5 m sügav, 7 m lai põhjast mõõdetuna ja kuni 18 m lai ülevalt; panga laius mõnes kohas ulatus lausa umbes 30 meetrini. Henge'l olid kaks peasissepääsu, loode- ja kagusuunas. Henge keskmes on nüüd pinnal märgatav kõrgendik (keskmine basseini ümbritsev harju), kuid algne profiil oli palju sügavam ja järsem.
Arheoloogilised leiud ja asula
2013. aastal läbi viidud kaevamised ja laiemad uuringud paljastasid hirmuäratava asula ulatuse: leitigi ligi 1000 elamut, mis viitavad sellele, et samal ajal võis piirkonnas elada kuni 4000 inimest. Elamute dateeringud, sh süsinik-14 analüüsid, panevad küla tekkimise ja aktiivse kasutuse aega umbkaudu 2600 eKr ehk neoliitikumi lõppu.
Lisaks majadele on leitud kodumajapidamise materjale — keraamikat, tööriistu, põllumajandusjääke ja suurel hulgal loomaluustikku, mis viitab ulatuslikele ühisüritustele ja pidusöökidele (eriti sigade tarbimisele). Mõned uuringud tõlgendavad Durrington Walls'i kui rituaalset kogunemiskohta, kus suured rühmad kogunesid elama, sööma ja tähistama — koondudes enne või pärast rituaale Stonehenge'is.
Seos Stonehenge'iga
Asula ja henge asuvad vähem kui kolme miili (u 3 km) kaugusel Stonehenge'ist ning paljud arheoloogid näevad neis üksteist täiendavaid elemente sama rituaalilainestiku sees. Üks levinud tõlgendus on, et Durrington Walls ja selle elanikud esindasid „elavate“ ruumi (kogunemised, pidustused), samal ajal kui Stonehenge ja selle kiviringid olid seotud suremuse ja esiisade mälestusega. Sellised seisukohad põhinevad leiukohtade omavahelisel asukohal, leiustel ning topograafilisel seonduvusel Avoniga ja aleega, mis näib ühendanvat kohti.
Uurimismeetodid ja uuemad avastused
Piirkonna kaardistamisel on kasutatud kaasaegseid kaugseire- ja geofüüsikalisi meetodeid: maapinna radar (GPR), magnetomeetria, resistiivsusmõõtmised ja õhupildistamine. Selliste tehnikate abil on leitud sadu struktuure ja kivikuhilaid ilma ulatuslike väljakaevamisteta — nende abil on loodud ka maa-aluseid kaarte, mis paljastavad suurema pildi Durringtoni ja ümbruse tegevusest.
2015. aastal tuvastati umbes kolm meetrit Durringtoni panga all ligi 90 püstitatud kivi jäänust, mis paiknevad "kergelt kumeras reas". Need avastati peamiselt maapinna radari ja teiste arheoloogiliste uurimismeetodite abil. Teadlased ei ole veel üheselt kokku leppinud, kas need kivid on samaealised varase Stonehenge'i kividega või kuuluvad nad mõnda teise ehitusperioodi — küsimus on jätkuva uurimise ja dateerimise objektiks.
Tähendus ja teaduslik diskussioon
Durrington Walls on tihti nimetatud üheks suurimaks teadaolevaks neoliitiliseks asulaks Põhja-Euroopas ja seda on kirjeldatud kui "erakordse ulatusega" monumenti. Selle suurus (umbes 500 meetri läbimõõdu ümberringi) ning tihedalt paiknevad elamud ja rituaalsed struktuurid annavad väärtusliku ülevaate hilisneoliitilisest ühiskonnakorraldusest, rändest ja rituaalidest.
Kuid paljud küsimused jäävad avatuks: milline oli täpne seos kivide meistrite ja kivihaagiste vahel, kuidas toimus inimeste liikumine ja protsessioonid Stonehenge'i ja Durringtoni vahel ning mis oli täpne ajastus ja funktsioon erinevate paigaldiste vahel. Uurimused jätkuvad, kasutades nii väljakaevamisi kui ka mitte-invasiivseid kaardistamistehnikaid.
Praegu on Durrington Walls oluline nii teadusliku uurimise kui ka avaliku pärandina: mätastel ja pangandikel on endiselt hästi nähtavad jäljed ning ala on osa laiemast Stonehenge'i maailmapärandi maastikust, mis pakub püsivat huvi nii teadlastele kui ka külastajatele.
