Edo periood (1603–1868): Tokugawa-ajastu ja Jaapani varane moderniseerumine

Edo periood (1603–1868): Tokugawa šogunaadi ajastu, mis kujundas Jaapani ühiskonda, kultuuri ja varast moderniseerumist kuni Meiji‑restaureerumiseni — poliitika, usundid ja feodaalsus.

Edo periood (江戸時代, Edo-jidai), mida nimetatakse ka Tokugawa perioodiks (徳川時代 Tokugawa-jidai), on ajavahemik 1600–1868 Jaapani ajaloos. Selle pika aja jooksul valitsesid Jaapani ühiskonda Tokugawa šogunaat ja riigi 300 piirkondlikku feodaali. Perioodi algust tähistas poliitiline võimu koondumine pärast 1600. aasta Sekigahara lahingut ning šogunaadi ametlik asutamine Edos 1603. aastal.

Need aastad jäävad pärast Azuchi-Momoyama perioodi ja enne Meiji restauratsiooni ja moodsa Jaapani arengut. Tokugawa šogunaadi valitsemisajale oli iseloomulik suur poliitiline stabiilsus, aga ka range sotsiaalne kontroll ja isolatsioonipoliitika, mis mõjutasid riigi sisemist arengut.

Poliitika ja valitsemine

Edos asutatud Tokugawa šogunaat sai 1603. aastal võimu sogun Tokugawa Ieyasu käes. Šogun pidas tegelikku riigivõimu, samas kui keiser jäi peamiselt rituaalseks ja sümboolseks figuuriks. Riiki jagati paljudeks han ehk domeenideks, mida juhatasid daimyo’d — kohalikud valitsejad. Domeenide arv ja suurus varieerus ajas; need sisaldasid nii suuri kui väiksemaid feodaalvalduseid.

Tuntuimad administratiivmeetmed olid sankin-kōtai ehk alternatiivse residentsuse süsteem, mille kohaselt pidid daimyo’d vaheldumisi elama Edos ja oma domeenides. See nõudis suuri kulutusi ning aitas hoida feodaalset aristokraati kontrolli all. Šogunaat kehtestas ka rangemaid seadusi relvade, kaupmeeste ja usu kohta ning korraldas maa omandi ja maksustamise süsteemi.

Sotsiaalne struktuur ja igapäevaelu

Tokugawa-ajastul kujunes välja selgelt hiërarhiline klassisüsteem, sageli nimetatud järjestusega samurai — talupojad — käsitöölised — kaupmehed (jaapani keeles shi–no–kō–shō). Samurai’d olid sõjaväeline ja administratiivne klass, kellele šogunaat makses sageli palkasid stipendiumite (kokku makstavate toidukinnituste või rahaliste toetuste) kujul. Peamine osa elanikkonnast olid talupojad, kelle rasked maksukoormised tegid neid vastuvõtlikuks loodusõnnetuste ja näljahädade mõjule. Linnade kasvuga tõusis aga kaupmeeste tähtsus — nad kogusid varandust ja mängisid olulist rolli kaupade ringluses.

Suur osa elanikkonnast elas maal, ent linnad nagu Edo (hilisem Tokio), Osaka ja Kyoto kasvasid kiiresti ning kujunesid majandus- ja kultuurikeskusteks. Edo oli 18. sajandil maailma suurim linn, kus elas mõnede hinnangute järgi üle miljoni inimese.

Majandus ja linnastumine

Perioodi jooksul toimus tugev majanduslik ja sotsiaalne ümberkorraldus: maa põllumajanduslik tootlikkus paranes, käsitöö ja kaupmeeste tegevus laienes ning tekkis laiem turgude ja krediidi süsteem. Põhijooned:

• Kaubandus ja turud: sise- ja rahvusvaheline kaubandus kasvas, eriti linnades. Spetsialiseerumine käsitöös lõi uusi kaupmeeste kihte.
• Rahanduse probleemid: šogunaat ja daimyo’d seisid silmitsi rahaliste raskustega — stipendiumid, sõjalised kulud ja sanktsioonid tekitasid sageli eelarveprobleeme ning tootsid valuutatrahvi ja devalveerimist.
• Maandus- ja maksusüsteem: maksukogumine põhines peamiselt riisist mõõdetaval väärtusel, mis tegi majanduse tundlikuks saagimajanduse kõikumistele.

Kultuur ja haridus

Edo periood oli kultuuriliselt väga viljakas. Linnad andsid tõuke meelelahutuse ja kommertskultuuri arengule. Tuntuimad nähtused:

• Ukiyo-e (puidulõikegraafika) ja ajakirjandus - populaarne kunstivorm, mis kujutas näitlejaid, iluprofiile ja maastikke.
• Kabuki ja bunraku (nukuteater) - linnakultuuri olulised osad.
• Kirjandus: haiku luule (nt Matsuo Bashō mõju), uudised ja romaanid — kasvav lugejakond ja trükised.
• Haridus: terakoya-koolid andsid lihtsamat haridust linnarahvale ning konfutsianistlik õpetus tugevdas moraalseid ja administratiivseid norme.

Välissuhted ja isolatsioon (sakoku)

Tokugawa valitsus kehtestas järk-järgult range välispoliitika, mida sageli nimetatakse sakoku’ks — suletud riigi poliitikaks. Alates 1630. aastatest piirati enamikku välissuhetest: välismaised laevad keelati, kristlased tagakiusati ning väliskaubandus lubati vaid rangelt kontrollitud piiratud punktides (näiteks Dejima Nagasakis), kus lubati kaubelda peamiselt hollandi ja hiina kaupmeestega. See poliitika kestis kuni 1853.–1854. aastani, mil Ameerika Ühendriikide laevastik, eesotsas Commodore Matthew Perryga, sundis Jaapanit avama sadamaid ja alustama läbirääkimisi välisriikidega.

Probleemid ja perioodi lõpp

Tokugawa valitsus püsis kaua, kuid 19. sajandi esimesel poolel kasvasid mitmesugused sisemised ja välised pinged: majanduslikud raskused, talurahva rahulolematus (pealetulekud ja ülestõusud), samuraide materiaalne langus ning välissuhete avanemine välisriikidele. 1853.–1854. aasta Perry laevastiku saabumine ja sellele järgnenud ebaõiglased väliskaubanduslepingud (nn ebavõrdsed lepingud) lükkasid Jaapani kiire muutuse teele.

Viimane Tokugawa šogun oli Tokugawa Yoshinobu, kes loobus võimust 1867. aastal. See andis teed Meiji restauratsioonile 1868. aastal, mis tähendas keisririigi poliitilise ja administratiivse võimu taastamist ning alustas kiiret moderniseerimise ja industrialiseerimise perioodi. Edo-perioodi lõpp tähistas üleminekut feodaalse, isolatsioonipõhise ühiskonnaelt modernse riigi ja rahvusvaheliste suhetega ajastusse.

Kuigi Edo periood oli paljuski konservatiivne ja kontrolli all hoitud ajastu, pani see aluse Jaapani sotsiaalsele, majanduslikule ja kultuurilisele moderniseerumisele, mille viljad ilmusid selgelt juba Meiji ajastul.

Küsimused ja vastused

Küsimus: Mis on Edo periood?

K: Mis on Edo perioodi teine nimetus?

Küsimus: Millal kehtestas Tokugawa šogunaat oma võimu Jaapani üle?

K: Millised olid peamised mõjutajad Edo perioodil?

K: Kes oli Edo perioodi viimane šogun?

K: Millal lõppes Edo periood?

K: Milline on Edo perioodi tähtsus Jaapani ajaloos?

Otsing