Fermioniline kondensaat
Fermioniline kondensaat ehk fermikondensaat on aine olek (ülivoolav faas), mis on väga sarnane Bose-Einsteini kondensaadile. Superfluide on samuti Bose-Einsteini kondensaadid.
Ainus erinevus on see, et Bose-Einsteini kondensaadid koosnevad bosonitest ja on omavahel sotsiaalsed (rühmadena ehk klumpidena). Fermi kondensaadid on antisotsiaalsed (nad ei tõmba üksteist üldse ligi). Seda tuleb teha kunstlikult.
Selle seisundi tegid 2003. aasta detsembris Deborah Jin ja tema rühm. Jin töötas Colorados asuvas riiklikus standardite ja tehnoloogiainstituudis. Tema töörühm lõi selle oleku, jahutades kaalium-40 aatomite pilve vähem kui miljonikümnendiku võrra üle absoluutse nulli (-273,15 °C, see on füüsikaliste temperatuuride hüpoteetiline alumine piir). See on sama temperatuur, mis on vajalik aine jahutamiseks Bose-Einsteini kondensaadiks. Gaasi kondensaadiks jahutamise protsessi nimetatakse kondensatsiooniks.
Deborah Jin
Albert Einstein, üks kahest mehest, kes 1920. aastatel Bose-Einsteini kondensaadi kohta hüpoteesi püstitas.
Satyendra Nath Bose, mees, kes töötas koos Einsteiniga Bose-Einsteini kondensaadi idee väljatöötamisel. Ta on kuulus ka oma Bose-Einsteini statistika poolest.
Fermionide ja bosonide erinevus
Bosonid ja fermionid on subatomaarsed osakesed (aatomist väiksemad aineosakesed). Bosoni ja fermioni erinevus seisneb aatomi elektronide, neutronite ja/või prootonite arvus. Aatom koosneb bosoonidest, kui tal on paariline arv elektrone. Aatom koosneb fermioonidest, kui tal on paaritu arv elektrone, neutroneid ja prootoneid. Bosoni näide on näiteks glüoon. Fermiooni näide oleks kaalium-40, mida Deborah Jin kasutas gaasipilveks. Bosoonid võivad moodustada klumpe ja tõmbuvad üksteise poole, samas kui fermioonid ei moodusta klumpe. Fermionid esinevad tavaliselt sirgetes jadades, sest nad tõrjuvad üksteist. See on tingitud sellest, et fermionid alluvad Pauli välistamispõhimõttele, mis ütleb, et nad ei saa koonduda ühte ja samasse kvantolekusse.
See on elementaarosakeste standardmudel, mida tavaliselt nimetatakse lihtsalt standardmudeliks.
Sarnasus Bose-Einsteini kondensaadiga
Sarnaselt Bose-Einsteini kondensaatidele ühinevad (kasvavad kokku üheks tervikuks) fermikondensaadid koos neid moodustavate osakestega. Bose-Einsteini kondensaadid ja fermi-kondensaadid on samuti mõlemad inimese loodud olekud. Osakesed, mis moodustavad need aineseisundid, peavad olema kunstlikult ülijahutatud, et neil oleksid sellised omadused, mis neil on. Fermi-kondensaadid on aga saavutanud veelgi madalamaid temperatuure kui Bose-Einsteini kondensaadid. Samuti ei ole mõlemal aineseisundil viskoossust, mis tähendab, et nad võivad voolata peatumata.
Heelium-3 ja fermionid
Fermi-kondensaadi loomine on väga keeruline. Fermionid järgivad välistamispõhimõtet ja nad ei tõmba üksteist ligi. Nad tõrjuvad üksteist. Jin ja tema uurimisrühm leidsid viisi, kuidas neid omavahel ühendada. Nad kohandasid ja rakendasid antisotsiaalsetele fermioonidele magnetvälja, nii et nad hakkasid oma omadusi kaotama. Fermionid säilitasid endiselt osa oma iseloomust, kuid käitusid natuke nagu bosonid. Seda kasutades suutsid nad panna eraldi fermioonide paarid ikka ja jälle omavahel ühinema. Proua Jin kahtlustab, et see paardumisprotsess on sama ka heelium-3 puhul, mis on samuti superfluide. Selle teabe põhjal võivad nad oletada (teha haritud oletuse), et ka fermioonsed kondensaadid voolavad ilma viskoossuseta.
Ülijuhtivus ja fermionilised kondensaadid
Teine sellega seotud nähtus on ülijuhtivus. Supraliikuvuses võivad paarilised elektronid voolata 0 viskoossusega. Ülijuhtivuse vastu tuntakse üsna suurt huvi, sest see võib olla odavam ja puhtam elektrienergia allikas. Seda võiks kasutada ka hõljuvate rongide ja hõljukautode toitmiseks.
Kuid see saab juhtuda ainult siis, kui teadlased suudavad luua või avastada materjale, mis on toatemperatuuril ülijuhid. Tegelikult antakse Nobeli preemia sellele, kellel õnnestub valmistada toatemperatuuril ülijuht. Praegu on probleemiks see, et teadlased peavad töötama ülijuhtidega umbes -135 °C juures. Selleks tuleb kasutada vedelat lämmastikku ja muid meetodeid, et teha äärmiselt madalaid temperatuure. See on muidugi tüütu töö, mistõttu teadlased eelistavad kasutada ülijuhte toatemperatuuril. Proua Jini töörühm arvab, et paaritatud elektronide asendamine paaritatud fermioonidega annaks tulemuseks toatemperatuurilise ülijuhi.
Superjuhtivus. See on Meissneri efekt.
Küsimused ja vastused
K: Mis on fermioniline kondensaat?
V: Fermioniline kondensaat on aine olek, mis sarnaneb Bose-Einsteini kondensaadile, kuid koosneb bosonite asemel fermionidest.
K: Mille poolest erinevad fermikondensaadid Bose-Einsteini kondensaatidest?
V: Fermi-kondensaadid on antisotsiaalsed ja ei tõmba üksteist ligi, samas kui Bose-Einsteini kondensaadid on sotsiaalsed ja tõmbavad üksteist ligi rühmade või klumpide kaupa.
K: Kas Fermi-kondensaadid võivad tekkida looduses?
V: Ei, fermi-kondensaadid tuleb luua kunstlikult kondensatsiooniprotsessi abil, mida kasutatakse ka Bose-Einsteini kondensaatide loomiseks.
K: Kes lõi esimese fermikondensaadi?
V: Deborah Jin ja tema töörühm Colorado Ülikooli riiklikus standardite ja tehnoloogia instituudis lõid esimese fermikondensaadi 2003. aasta detsembris.
K: Millisel temperatuuril loodi esimene fermikondensaat?
V: Esimene fermikondensaat loodi kaalium-40 aatomite pilve jahutamisel vähem kui miljonikümnendiku võrra üle absoluutse nulli (-273,15 °C), mis on sama temperatuur, mis on vajalik Bose-Einsteini kondensaadi tekkimiseks.
K: Kuidas nimetatakse gaasi kondensaadiks jahutamise protsessi?
V: Gaasi kondensaadiks jahutamise protsessi nimetatakse kondensatsiooniks.
K: Kas superfluide on ka Bose-Einsteini kondensaadid?
V: Jah, superfluide on samuti Bose-Einsteini kondensaadid, kuid need koosnevad fermioonide asemel bosonitest.
