Esimese käigu eelis males: definitsioon, valge eelis ja statistika
Esimese käigu eelis males on see väike, kuid statistiliselt märgatav eelis, mis kuulub mängijale, kes teeb avakäigu (valge). Sestap on valgel võimalus algusest peale initsiatiivi haarata, temposid dikteerida ja valida mängutüüp. Suured maleandmebaasid sisaldavad peaaegu kõiki avaldatud partiisid alates 1851. aastast ning nende põhjal on selge, et valgete tulemused on üldiselt paremad kui mustadel nelja tavalisima avakäigu – 1.e4, 1.d4, 1.c4 ja 1.Nf3 – puhul. males tehtav esimene käik annab statistilise eelisvõimaluse.
Mis täpselt tähendab "valge eelis"?
Valge eelis ei tähenda, et valge alati võidab. See tähendab, et valge osakaal võitude ja viikude arvestuses on suurem kui mustal. Statistiliselt arvestatakse valge edu sageli skoorina: võit = 1, viik = 0,5, kaotus = 0. Selle skoori keskmine näitab, kui suur on valge praktiline eelis andmete kogumi lõikes.
Miks valgel on eelis?
- Initsiatiiv ja tempo: valge seab esialgse positsiooni ja sunnib musta reageerima.
- Avatus valikutele: valge võib valida konkreetsed avamised ja seada mängu tüübi (taktikaline, positsiooniline, agressiivne vms).
- Psühholoogilised tegurid: paljud mängijad eelistavad mängida mingi avamisega ja tunnevad end valgena enesekindlamalt.
- Statistiline kumulatiivne efekt: hinnatakse miljoneid partiisid — isegi väike eelise efekt muutub andmestikus jälgitavaks.
Kuidas valge üldine võiduprotsent arvutatakse?
Valge üldist tulemust väljendatakse tihti protsendina, kus arvestatakse võite ja viike. Näide: kui 100 partiist võidab valge 40, teevad 32 viiki ja valge kaotab 28, siis arvutus on järgmine: 40 (võitud) + 0,5 × 32 (viikude pool) = 40 + 16 = 56, seega valge koguvõiduprotsent on 56%. See metoodika on kasutusel nii inimeturniiride kui ka arvutite vaheliste mängude analüüsimisel.
Statistika ja ajalooline vaade
Andmed näitavad, et valge edu on püsiv eri ajaperioodidel ja eri tasemete mängudes, kuid suurus sõltub andmebaasist, mängijatüübist ja ajast. Tavaliselt liigub valge skoor suurtes andmebaasides umbkaudu keskmiselt 52–56% vahemikus, sõltuvalt filtreerimisest (nt ainult tipptasemel partiid vs. üldised turniirid, eri ajakontrollid jms). Oluline on rõhutada, et lühema ajakontrolliga mängudes (kiirmale, kiirmängud, algajate mängud) väheneb see eelise tähendus, sest eksimused võivad mängu tulemuse oluliselt mõjutada.
Alates umbes 1889. aastast, kui maailmameister Wilhelm Steinitz selle teema üle arutles, on domineeriv teoreetiline konsensus olnud, et täiuslikult mängitud partii lõpeb viigiga. See tähendab, et objektiivselt – kui mõlemad pooled mängivad täiesti vigadeta – ei pruugi esimese käigu eelis piisata, et saavutada sunnitud võitu. Ka tänapäeva arvuti- ja lahenduspõhised uuringud (nt lõpujärjestuste ja tugevate mootori matšid) kinnitavad, et paljud seisud on viigised täiusliku mänguga.
Avamiste erinevused
Erinevad avamised annavad valgele pisut erineva praktilise eelise ja mängutüübi. Traditsiooniliselt arvatakse, et 1.e4 toodab tihti dynaamilisemaid ja taktikalisemaid variante, kus valge võib saada lühema aja jooksul otseseid ründevõimalusi; 1.d4, 1.c4 ja 1.Nf3 kipuvad viima positsioonilisemate ja pikaajalisemate struktuurideni. Kõigis nimetatud neljas põhikäigus on siiski valgete tulemused andmebaasides keskmiselt paremad kui mustadel.
Praktiline tähendus ja soovitused mängijale
- Turniirimängus on valge kergelt eelistatud, seega värvi jaotust jälgitakse ning kasutatakse õiglast rotatsiooni.
- Algajad ei peaks liigselt muretsema esimese käigu eelisest — olulisem on vigade vähendamine ja taktikaline harjutamine.
- Tippmängijad püüavad eelist ära kasutada läbi avateadmiste ja initsiatiivi hoidmise. Õpi avamiste põhimõtteid, mitte ainult variante sõna-sõnalt.
- Kui soovid kasutada valge eelist maksimaalselt, otsi süsteeme, kus tihti on võimalus konkreetset mängutüüpi dikteerida (taktikaline vs positsiooniline), ja keskendu tempo ning aktiivsete nappude arendamisele.
Kokkuvõttes on esimese käigu eelis reaalne ja mõõdetav, kuid selle praktiline mõju sõltub mängu tasemest, ajakontrollist ja avamisteadmiste sügavusest. Teoreetiline arutelu jätkub, kuid statistika on selge: valge saavutab keskmiselt parema tulemuse.
Võiduprotsendid
| Whitewins | Joonistatud | Blackwins |
| |
| Turniirid1851-1878 | 45.52% | 14.07% | 40.41% | 52.55% |
| Turniirid1881-1914 | 36.89% | 31.76% | 31.35% | 52.77% |
| Turniirid1919-1932 | 36.98% | 36.98% | 26.04% | 55.47% |
| Turniirid kokku | 38.12% | 30.56% | 31.31% | 53.40% |
| Uued andmed Chessdatabase | EI KOHALDATA | EI KOHALDATA | EI KOHALDATA | 54.8% |
| ChessGames.com andmebaas | 36.81% | 36.50% | 26.69% | 55.06% |
| Blitzmängu maailmameistrivõistlused | 38.96% | 26.41% | 34.63% | 52.16% |
| CEGT malemootorite | 34.7% | 41.3% | 24.0% | 55.4% |
Hiljutised allikad näitavad, et White'i tulemused on umbes 54-56 protsenti. 2005. aastal kirjutas GM Jonathan Rowson, et "tavapärane seisukoht on, et valge alustab partiid väikese eelisega ja, kui kõik muud tegurid jäävad samaks, saavutab umbes 56% mustade 44% vastu".p193 Rahvusvaheline meister (IM) John Watson kirjutas 1998. aastal, et enamiku 20. sajandi vältel oli valge tulemus 56%, kuid viimasel ajal on see näitaja langenud 55%-le.p231 Veebisait ChessGames.com hoiab oma partiide andmebaasis regulaarselt ajakohastatud statistikat. märtsil 2008 sisaldas andmebaas 460 703 partiid. Valge võitis 36,81%, 36,50% oli viik ja must võitis 26,69%, mille tulemuseks oli valgete võidu protsent 55,06%.
New In Chess täheldas oma 2000. aasta aastaraamatus, et 731 740 partiist tema andmebaasis sai valge kokku 54,8%; kahe kõige populaarsema avakäiguga sai valge 54,1% 349 855 partiis, mis algavad 1.e4, ja 56,1% 296 200 partiis, mis algavad 1.d4. Peamine põhjus, miks 1.e4 oli vähem efektiivne kui 1.d4, oli Sitsiilia kaitse (1.e4 c5), mis andis valgele vaid 52,3% tulemuse 145 996 partiis.
Chess Engines Grand Tournament (CEGT) testib arvutimootoreid, mängides neid üksteise vastu, kusjuures ajakontrollideks on nelikümmend käiku saja kahekümne minuti jooksul mängija kohta (40/120), samuti 40/20 ja 40/4, ning kasutab nende partiide tulemusi iga ajakontrolli jaoks reitingunimekirja koostamiseks. Kõige aeglasema ajakontrolli (40/120) korral on valge saanud 38 tugevaima malemootori vahel mängitud partiides 55,4% (W34,7 D41,3 L24,0) (seisuga 27. mai 2009). Valge on 40/20 korral saavutanud 54,6% (W37,0 D35,2 L27,8) 284 mootori vahel mängitud partiides (seisuga 24. mai 2009). Kiireima ajakontrolli (40/4) korral on valge saavutanud 54,8% (W39,6 D30,5 L30,0), 128 programmi vahel mängitud partiides (seisuga 28. mai 2009).
Parima mänguga tõmmatud
Joseph Bertin kirjutas oma 1735. aasta õpikus "The Noble Game of Chess": "See, kes mängib esimesena, on arusaadavalt rünnaku võitja". See on kooskõlas traditsioonilise seisukohaga, et valge alustab esimese käigu tõttu initsiatiiviga ja peaks püüdma seda laiendada keskmängu, samas kui must peaks püüdma neutraliseerida valge initsiatiivi ja saavutada võrdsust.p89 Kuna valge alustab initsiatiiviga, toob valge väike viga tavaliselt kaasa ainult initsiatiivi kaotuse, samas kui musta sarnasel veal võivad olla tõsisemad tagajärjed. Seega kirjutas Sveshnikov 1994. aastal: "Mustad mängijad ei saa endale lubada vähimatki viga ... teoreetilisest vaatepunktist on valgete ja mustade ülesanded males erinevad: Valge peab püüdlema võidu poole, must - viik!"
Valitseb seisukoht, et malepartii peaks parima mängu korral lõppema viikuga. Isegi kui seda ei saa tõestada, peab Rowson seda eeldust "turvaliseks" ja Adorján "loogiliseks". Watson nõustub, et "täiuslikult mängitud malepartii korralik tulemus ... on viik. ... Loomulikult ei saa ma seda tõestada, kuid ma kahtlen, et te leiate ühegi tugeva mängija, kes ei oleks sellega nõus. ... Mäletan, kuidas Kasparov pärast viimases voorus saavutatud viiki seletas ootavatele ajakirjanikele: "Noh, male on viik" ". Maailmameister Bobby Fischer arvas, et see on peaaegu kindlasti nii.
Dünaamika
Kaasaegsed kirjanikud mõtlevad Musta rollist sageli dünaamilisemalt kui pelgalt võrdsustamise püüdest. Rowson kirjutab, et "idee, et Must püüab "võrdsustada", on küsitav. Ma arvan, et see on piiratud rakendusega mõne avamise puhul, mitte ei ole avamisretsept mustale üldiselt".p227 Evans kirjutab, et pärast ühte oma partiid Fischeri vastu "usaldas Fischer mulle oma "saladust": erinevalt teistest meistritest püüdis ta algusest peale võita mustade tükkidega. Avastus, et mustal on dünaamilised võimalused ja ta ei pea rahulduma pelgalt võrdsusega, oli tema karjääri pöördepunktiks, ütles ta".p91 Watson oletas, et Kasparov möödub musta mängides küsimusest, kas valgele on avanemise eelis, "mõeldes laual valitseva dünaamilise tasakaalustamatuse konkreetsest olemusest ja püüdes võimaluse korral haarata initsiatiivi".p231 Watson märgib, et "musta energiline avamäng võib ... viia nii keerulise ja ebaselge positsioonini, et võrdsusest rääkimine on mõttetu. Mõnikord ütleme "võrdsuse" asemel "dünaamiliselt tasakaalustatud", et väljendada seisukohta, et kumbki mängija on sama tõenäoline kui teine, et ta väljub komplikatsioonidest eelisega. See avamismängu stiil on tänapäeva males levinud, maailmameistrid Fischer ja Kasparov on selle kõige silmapaistvamad esindajad".
Kaasaegsed kirjanikud seavad kahtluse alla ka idee, et valgel on püsiv eelis. Suba lükkab oma 1991. aasta mõjukas raamatus "Dynamic Chess Strategy" tagasi arusaama, et initsiatiivi saab alati muuta püsivaks eeliseks. Ta väidab, et mõnikord kaotab initsiatiiviga mängija selle ilma loogilise selgituseta ja et "mõnikord tuleb seda kaotada, lihtsalt nii. Kui püüate selle külge klammerduda, sundides seda maksma, ammendub teie dünaamiline potentsiaal ja te ei ole võimeline vastu astuma jõulisele vasturünnakule". Rowson ja Watson nõustuvad. p219p239 Watson märgib ka: "Kuna eeldatakse, et valge on parem, siis on sageli automaatselt eeldatud, et mängukoht, kus must vabastab oma mängu või neutraliseerib valge plaanid, annab talle võrdsuse, kuigi dünaamilistes avangutes tähendab valge algatuse ammendumine väga sageli seda, et must on selle eelisega haaranud". p232
Evgeny Sveshnikov, kes 1994. aastal väitis, et valge peab mängima võiduks, must aga viikuks.
Turniirid ja matšid
Maleturniiridel ja -võistlustel on oluline kaalutlus, kui sageli saab iga mängija valgeid ja musti. Matšides määratakse mängijate värvid esimeses partiis loosi teel ja seejärel vaheldumisi. p11 Turniiridel, kus mängijate arv on paariline, saab igaüks neist ühe valge või musta lisavärvi. Kahevooruline turniir annab kõige usaldusväärsema lõpptulemuse, sest iga mängija saab sama arvu valgeid ja musti ning mängib iga vastasmängija vastu nii valget kui ka musta. p56
Šveitsi süsteemiga turniiridel püüab turniiri direktor tagada, et iga mängija saaks võimalikult võrdse arvu valgeid ja musti partiisid ning et mängija värv vaheldub voorust vooru.
Küsimused ja vastused
K: Mis on esimese käigu eelis males?
V: Esimese käigu eelis males on selle mängija (valge) eelis, kes teeb males esimese käigu.
K: Kas on olemas statistilised tõendid, mis näitavad, et valgetel on neli peamist avamiskäiku paremad tulemused kui mustadel?
V: Jah, statistika tulemuste kohta maleandmebaasides hõlmab peaaegu kõiki avaldatud partiisid alates 1851. aastast ja kõigis statistilistes vormides on valge parem kui must nelja peamise avakäigu 1.e4, 1.d4, 1.c4 ja 1.Nf3 puhul.
K: Kuidas arvutatakse valge üldine võiduprotsent?
V: Valge üldine võiduprotsent arvutatakse nii, et võetakse valge poolt võidetud partiide protsent pluss pool viikude protsentidest.
K: Kas te saate tuua näite, kuidas valge üldine võiduprotsent arvutatakse?
V: Näiteks, kui 100 partiist võidab valge 40, teeb 32 viiki ja kaotab 28, siis on valge koguvõiduprotsent 40 pluss pool 32-st, s.t 56 protsenti.
K: Kas valgete eelis on kõikides partiides võrdselt oluline?
V: Ei, valgete eelis on vähem oluline kiir- või algaja partiides.
K: Millal tekkis ülekaalukas konsensus täiuslikult mängitud malepartii kohta?
V: Umbes alates 1889. aastast, mil maailmameister Wilhelm Steinitz käsitles seda küsimust, on valdav konsensus olnud, et täiuslikult mängitud partii lõpeb viik.
K: Kas valgetel on arvutite vahelistes mängudes ikka veel eelis?
V: Jah, see on inimeste ja arvutite vaheliste turniirimängude puhul umbes sama.
