Diskett (tuntud ka inglise keeles kui "floppy", ning tänapäevase standardina sageli 3,5-tolline diskett) on eemaldatav magnetiline andmekandja. Diskette kasutati peamiselt teabe liikumiseks arvutite, arvutite ja sülearvutite vahel, aga neid kasutasid ka mõned varasemad digitaalkaamerad, elektroonilised muusikainstrumendid ja vanemad arvutimängukonsoolid. Disketid sisestatakse tavaliselt vastavasse disketidraivi (floppy drive), et võimaldada andmete lugemist või salvestamist.

Millest diskett koosneb ja kuidas see töötab

Diskett koosneb pehmest või kõvast plastkattega ketast, mille pinnal on magnetiline kiht. Andmete lugemiseks ja kirjutamiseks liigub ketast õrnalt lugemis-/kirjutamispea. 3,5‑tolline disketi tüüpiline välimus on kõva plastkest ja metallist läätssulgur (shutter), mille taga on ketas; vanemad 5,25‑ ja 8‑tolline diskett olid painduvad (seetõttu nimetus "floppy"). Paljudel disketidel on ka kirjutuskaitse lüliti või auk, mis võimaldab salvestamise ära hoida.

Levinud formaadid ja mahud

  • 8-tolline – esimene laialdasemalt kasutusele tulnud formaat (1970ndatel).
  • 5,25‑tolline – laialt levinud 1970ndate lõpus ja 1980ndatel; tüüpilised mahtud olid näiteks 360 KB (PC‑standard) ja hilisemad 1,2 MB kõrge tihedusega versioonid.
  • 3,5‑tolline – mikroplasti korpuse ja metallsulguriga kujundus, levinud 1990ndatel; tuntuim maht on 1,44 MB (kõrge tihedusega), oli olemas ka 720 KB (double density) ja haruldasem 2,88 MB versioon.

Tavapärane 3,5‑tolline ketas võib salvestada 1,44 megabaiti andmeid — sellest jagub sageli lihtsate tekstifailide ja väikeste programmide jaoks. Diskettide mahud on aga kordades väiksemad kui kaasaegsetel andmekandjatel nagu CD‑ROM või USB‑mälupulgad.

Ajaloopõhik

Disketitehnoloogia tekkis 1970. aastatel (esimesed laiemalt kasutatavad olid 8‑tolline diskett). 5,25‑tolline formaat muutus populaarseks personaalarvutite levikuga 1970ndate lõpus ja 1980ndatel. 3,5‑tolline disketi vorm ja selle kompaktsem, kaitstud korpus muutusid 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses laialt levinuks ning püsisid populaarsetena kuni 1990ndate keskpaigani, mil hakkasid levima suurema mahuga ja mugavamad andmekandjad.

1980ndate lõpus turule tulid ka suurema mahuga magnetilised eemaldatavad kettad — näiteks 3‑tolline 2,88 MB disketid, mis siiski ei saavutanud suurt populaarsust. 1990ndatel tekkisid täiesti teistsugused ja suurema mahuga eemaldatavad kettad, nagu Zip‑ketas ja Jaz‑ketas, mida tootis Iomega; need pakkusid kümneid kuni sadu megabaite ja tähistasid üleminekut traditsioonilistelt disketidelt mahukamatele lahendustele.

Tavakasutus ja piirangud

Diskette kasutati laialdaselt programmide ja tarkvara levitamiseks, andmete varundamiseks, süsteemide käivitamiseks (boot‑ketas) ning väikeste failide edastamiseks arvutite vahel. Peamised piirangud olid:

  • väike salvestusmaht võrreldes tänaste andmekandjatega;
  • tundlikkus magnetväljade, kuumuse, niiskuse ja füüsiliste kahjustuste suhtes;
  • piiratud vastupidavus ja lühike eluiga intensiivsel kasutamisel;
  • järk‑järgulise ühilduvuse kustumine uute arvutistandarditega (paljud arvutid ei toonud enam floppy‑draive).

Failisüsteemid ja tehnilised üksikasjad

Diskettidel kasutati sageli selliseid lihtsamaid failisüsteeme nagu FAT12 (levinud DOS‑ajastul). Andmete loogiline organiseerimine (sektorid, kettad, kõvad/double side jms) määras, kui palju andmeid kokku mahub ja kuidas neid kiirelt lugeda või kirjutada.

Disketi roll tänapäeval ja säilitamine

Tänapäeval on disketid peaaegu täielikult asendatud uuemate andmekandjatega — USB‑mäluseadmete, CD‑/DVD‑ketaste, väliste HDD/SSD ja pilveteenustega. Disketid ja floppy‑draivid ei kuulu enam laialt tootmisse, kuid neid võib leida kasutatud kaupade turgudelt, kogujatelt ja mõnede vanemate süsteemide varuosadena.

Kui on vajadus vanu disketifailide päästmiseks, siis soovitatakse:

  • kasutada töökorras floppy‑draivi ja spetsiaalseid USB–floppy ülekandeadaptereid või profiilseid diskettide imiteerimise seadmeid;
  • pildistada disketid (disk image) võimalikult kiiresti, et vähendada andmete kadumise riski;
  • hoida disketid kuivas, jahedas ja magnetväljadest eemal ning kaitstult tolmu ja mehaaniliste kahjustuste eest;
  • kui võimalik, kopeerida olulised failid kaasaegsetele ja stabiilsematele kandjatele.

Järeldus

Diskett oli mitu aastakümmet oluline ja praktiline eemaldatav magnetiline andmekandja, mis võimaldas lihtsat andmevahetust ja tarkvara levitamist. Kuigi tema maht on tänapäeva mõistes väike, on disketil olnud tähtis osa arvutite ajaloos. Tänapäeval on disketid peamiselt ajalooline meedium või spetsiifiliste vanasüsteemide varuosa, kuid nende tutvustamine ja õige säilitamine on oluline digitaalpärandi päästmiseks.