Hiina jalgade sidumine: ajalugu, põhjused ja tagajärjed

Jalgade sidumine on vana hiina komme, mille käigus mähiti tüdrukute jalad tugevate riidelintidega nii, et need ei kasvaks tavapärase pikkuseni. Traditsioonid ja legendid on erinevad: mõned Hiina legendi järgi hakati jalgade sidumist mainima juba Shangi dünastias (1700–1027 eKr) ajal, samas teised allikad toovad selle tavana esile Song-dünastia (960–1279 m.a.j.) õukonna kontekstis. Praktika kasvas ja levis läbi sajandite ning püsis laialt kasutusel kuni 20. sajandi alguseni, mil Hiina Rahvavabariik püüdis seda keelustastuna vähendada.

Miks seda tehti?

Jalgade sidumine oli tihedalt seotud sotsiaalse staatuse, iluideaalide, traditsioonilise perekonna- ja abielusüsteemiga. Väikesed, murtud jalad (nn „lootose jalad”) olid paljudes ühiskondlikes ringkondades esteetiliselt ihaldusväärsed ja pidid suurendama naise abieluvõimalusi ning näitama, et ta ei pea tegelema rasketööstusega. Praktika levik oli nii tugev, et 17. sajandiks oli see paljudes piirkondades levinud eri sotsiaalsete kihtide seas.

Kuidas sidumine toimus?

Sidumine algas tavaliselt lapsepõlves (või noore tüdruku varases teismeeas). Varvaste küüned lõigati ja varbad painutati jalatalda vastu; siis mähiti jalga väga tihedalt riidega, et kanna ja varvaste vaheline nurk kokku suruda. Eesmärgiks oli sageli saada jalgu maksimaalselt umbes 7,6 cm (3 tolli) pikkuseks. Protsess oli valulik ja korduv; sageli tuli sidemeid uuendada ja pingutada, mis tõi kaasa luumurdude vale liitumise ja kroonilised deformatsioonid.

Tervisekahjud ja igapäevaelu

Jalgade sidumise tagajärjed võisid olla tõsised ja pikaajalised. Paljud naised said püsivaid kahjustatud jalgu ja jäid elu lõpuni piiratud liikumise või valu küüsi. Deformatsioonid muutsid kõnnaku, tasakaalu ja suurendasid kukkumisohtu; sagedased infektsioonid ja haavandid olid samuti tavalised. Need füüsilised tagajärjed kajastusid Hiina ühiskonnas ka kauem – näiteks on uuritud, kuidas sidumise mõju püsis vanemate naiste hulgas kuni hilisse easse (San Francisco ülikooli avaldatud uuringu kohaselt}).

Vastupanu ja keelustamine

Kui Mandžuuria vallutas Hiina ja rajas Qingi dünastia, andsid Mandžuuriast pärit keisrid välja mitmeid dekrete, mis paberil jalga sidumist keelasid, kuid need jäid sageli ebaefektiivseks. 1874. aastal korraldati Shanghais esimene organiseeritud jalanõudevastane komitee, mille taga olid nii kohalike reformijate kui ka välismaiste kristlike misjonäride initsiatiivid. Pärast Qingi dünastia kokkuvarisemist püüdsid ka vabariiklik valitsus ja sotsiaalsed liikumised sidumist vähendada, kehtestades trahve ja kampaaniaid neile peredele, kes jätkasid praktilist tava pärast 1915. aastat.

Kultuuriline tõlgendamine ja kritika

Mõned uurijad on märkinud, et jalgade sidumist on tõlgendatud erinevalt: ühed näevad selles selgelt patriarhaalset survet ja naiste õiguste rikkumist, teised osutavad, et igapäevaelu ja kohalik kultuur andsid sellele praktikale rohkem nüansse ning nende hinnangutes ei tohiks rakendada üksnes kaasaegseid lääne standardeid. Mõned väidavad, et sidumine oli osa intiimsest ja iluideaaliga seotud „mängust”, mis puudutas ka meeste seksuaalseid eelistusi; teised rõhutavad pigem sunnitud olemust ja valulikkust. Selliseid kriitilisi vaatenurki on pidanud osaks eriuurimusest ning mõnikord peetakse väiteid ühetaoliseks tõlgenduseks kui kallutatud lääne perspektiivi.

Praktiline lõpp ja pärand

20. sajandil mõjutasid Hiinat järjest enam lääne mood, moderniseerumisliikumised ja siseriiklikud reformid, mis aitasid jalasidemete vähemuse suureneda. Kuigi mõned keelud ja kampaaniad olid vaid osaliselt edukad, vähenes praktika oluliselt. Viimaste kohtade ja ärisektorite tarbeks tehti spetsiaalseid „lootose-silmuseid” ehk kingi kuni üsna hiliste aastakümneteni: Harbinis asuva tehasetootmise lõpetamise kohta raporteeriti hiljem, ja vastavalt Xinhua uudisteagentuuri andmetele peatati väiksema kingatootmise tootmine alles 1998. aastal.

Lühikokkuvõte

• Jalgade sidumine oli sügavalt juurdunud kultuuriline tava, mis seostus ilu, abielu ja staatusega.
• Metoodika oli valulik ja põhjustas sageli püsivaid tervisekahjustusi ning liikumisvõime langust.
• Mitmed sisemised ja välised jõud—reformijad, misjonärid, valitsused—püüdsid tavale lõppu teha; see protsess võttis aastakümneid.
• Praktika pärand on keeruline: see on nii osa ajaloolisest identiteedist kui ka mälestusena kannatustest ja soovi muutuda.

Küsimused ja vastused

K: Millal algas jalanõude sidumine?

K: Mis oli jalgade sidumise eesmärk?

K: Kui kauaks jalad seoti?

K: Mis juhtus, kui Mandžuuria lõi Qingi dünastia?

K: Mis juhtus 1874. aastal seoses jalanõude sidumisega?

K: Kuidas mõjutas lääne mood Hiinat 20. sajandi alguses?

K: Millal lõppes Hiinas lõplikult jalga sidumine?

Otsing