Kohtupsühholoogia: määratlus, roll kohtus ja rakendused õigussüsteemis
Kohtupsühholoogia: määratlus, roll kohtus ja rakendused õigussüsteemis — sügav ülevaade kohtuekspertiisist, tunnistajatest, vastutusest ja uurimismetoodikatest.
Kohtupsühholoogia on psühholoogia haru, mis tegeleb psühholoogiliste teadmiste ja meetodite rakendamisega õigusega. Kohtupsühholoogia peamine fookus on sageli kriminaalõigussüsteemil, kuid hõlmab ka tsiviilõiguse ja administratiivsete protsesside valdkondi. Valdkond ühendab teadusuuringud, kliinilise hindamise ja eksperditeenistuse, et aidata kohtutel, advokaatidel ja teistele õigussüsteemi osapooltel teha informeeritud otsuseid.
Ajalooline taust
Kohtupsühholoogia algusjälgi võib leida 19. sajandist: 1893. aastal uuris ja analüüsis James McKeen Cattell Columbia Ülikoolis esimesena tunnistajate mäluga seotud küsimusi, mis oli üks varasemaid teaduspõhiseid lähenemisi kohtumeeltele. Tänapäeval tunnustati kohtupsühholoogia eriala ametlikult ka laiemas professionaalses ringis — näiteks Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni esindajate nõukogu kinnitas eriala staatuse 2001. aastal.
Roll ja põhiülesanded kohtus
Kohtupsühholoogi töö avalik ja tuntum osa toimub sageli kohtusaalis, kus ta tegutseb kohtu tunnistajana. Tema ülesanded võivad hõlmata järgmisi tegevusi:
- Võimekuskohtumenetluseks: hinnata süüdistatava suutlikkust osaleda kaitses ja mõista kohtuistungit (kompetentsus).
- Vaimse seisundi hindamine: selgitada süüdistatava vaimse seisundi kohta teo toimepanemise ajal (nt vastutust vähendavad või välistavad seisundid).
- Tõendite ja tunnistuste analüüs: hinnata tunnistajate usaldusväärsust, mälumälestusi ja võimalikku mõjutatust — sealhulgas uurida eksitunnistuste ja väärmälestuste põhjuseid.
- Riskihindamine: prognoosida korduvaohtlikkust ja anda soovitusi vabaduse piirangute, järelevalve või ravi osas.
- Süüdistuse leevendavad asjaolud: anda kohtule teaduspõhiseid hinnanguid, mis võivad mõjutada karistuse määramist või leevendada vastutust (nt traumapõhised või psühhopatoloogilised tegurid).
- Nõustamine ja koostöö: koostöö kohtusüsteemi osapooltega (kohtunikud, advokaadid, kriminaalhooldus) protsessi ja otsuste toetamiseks.
Meetodid ja töövahendid
Kohtupsühholoogid kasutavad mitmesuguseid mõõtmis- ja hindamistehnikaid, et toetada oma järeldusi. Levinumad meetodid on:
- structured interviews ja anamneesi võtmine (nt töös intervjuudel ja vestlustel kuriteos kahtlustatavate inimestega);
- standardiseeritud psühholoogilised testid (nt isiksuse- ja sümptomiküsimustikud, neuropsühholoogilised testid);
- riskivahendid ja ennustusmudelid (struktureeritud professionaalne hinnang, aktuaariilised skoorid);
- malingeriingu (teesklemise) tuvastamise meetodid ja spetsiaalsed testid;
- käitumuslikud vaatlustehnikad ning ajakirjandus- ja dokumentaalsete tõendite analüüs;
- koostöö teiste ekspertidega (neuropsühholoogid, psühhiaatrid, sotsiaaltöötajad) multidistsiplinaarse hinnangu tegemiseks.
Rakendused õigussüsteemis
Kohtupsühholoogia ei piirdu vaid kriminaalasjadega — selle rakendused on laialdased:
- Kriminaalõigus: kompetentsus eest kostmiseks, kriminaalvastutuse küsimused, riskihindamine ja karistusmitigatsioon.
- Tsiviilõigus: võime hinnata töövõimet, kahjustuste ja trauma mõju, ning hinnata vanemate sobivust laste hooldusõiguse küsimustes.
- Töökohapõhised kohtuasjad: diskrimineerimine, töövõime väited, tööõnnetuste psühholoogilised tagajärjed.
- Kriisi- ja kriisikorraldus: katastroofi- ja sündmuspõhised psühholoogilised hinnangud ja soovitused.
Eetika ja õiguslikud piirangud
Kohtupsühholoogid peavad järgima nii kutseeetika kui ka seaduslikke nõudeid. Olulised aspektid on:
- Konfidentsiaalsus: piirates informatsiooni jagamist vastavalt seadustele ja kohtuniku nõuannetele (teatud hinnangud võivad nõuda informatsiooni edastamist kohtule või osapooltele);
- Erapooletus ja objektiivsus: ekspert ei tohi olla ülearu kallutatud ühele poolele ning peab selgelt eristama faktipõhiseid järeldusi ja subjektiivseid arvamusi;
- Testitavus ja piirangute deklareerimine: eksperdijäreldused peavad põhinema üldtunnustatud meetoditel ning ekspert peab tõstatama oma hinnangu kindluse piire;
- Kohtutunnistuse vormistamine: selge, arusaadav ja argumenteeritud tunnistus, mis vältib liigset tehnilist žargooni ning vastab kohuslikele reeglitele.
Kvalifikatsioon ja erialane ettevalmistus
Tavaliselt nõuab kohtupsühholoogiks saamine tugevat akadeemilist tausta (psühholoogia magistri- või doktoriõpe), kliinilist või uurimuslikku kogemust ning spetsiifilist täiendõpet kohtupsühholoogia meetodites. Mõnes riigis on võimalik saada erialast sertifitseeringut või tunnustust (näiteks riikide- või üleriigilised kutseorganisatsioonid), mis tõendab ekspertiisi ja professionaalset pädevust.
Piirangud ja väljakutsed
Kohtupsühholoogia tulemused ei ole alati lõplikud ega absoluutne tõde. Väljakutsed hõlmavad mõõteviga, hinnangute subjektiivsust, iseloomu ja kultuuri mõju ning õiguslike protsesside keerukust. Kohtuekspert peab oma töös selgelt välja tooma meetodite tugevused ja piirangud.
Tulevikutrendid
Valdkonnas toimuvad arengud hõlmavad neuroteaduste tulemuste integreerimist, paremaid ja usaldusväärsemaid riskihindamismudeleid, digitaliseeritud andmetöötlust ning uuringuid tunnistajate mäluga seotud eksituse vältimiseks. Samuti süveneb tähelepanu kultuuriteadlikkusele, õiguse ja psühholoogia ristumiskohtade eetilistele küsimustele ning tehnoloogia mõjule kohtumenetluse käitumisele.
Kokkuvõtvalt on kohtupsühholoogia multidistsiplinaarne ala, mille eesmärk on tuua õigussüsteemi teaduspõhiseid ja praktilisi teadmisi, parandades otsuste kvaliteeti nii kriminaal- kui ka tsiviiljuurdlustes. Kohtuekspertiisi psühholoogi üks oluline roll on anda tunnistusi ja hinnanguid, mis põhinevad adekvaatsetel intervjuudel, standardiseeritud meetoditel ja eetilistel põhimõtetel; näited sellest on hinnangud süüdistatava vaimse seisundi kohta teo toimepanemise ajal ja tõendid süüdistatava toonasest seisundist tulenevate kergendavate asjaolude kohta.
Peamised rollid
Kohtupsühholoogial on kohtus mõned olulised rollid, mis toovad psühholoogia õigusruumi. Esimene neist on "malingering" - süüdistatav teeskleb, et tal on vaimuhaigus, või valetab kohtule oma vaimse seisundi kohta. Kohtupsühholoog peab silmas, et süüdistataval võib olla psüühikahäire, kuid peab ka silmas, et jälgida märke pettusest või vigu süüdistatava jutustuses. Kohtuekspertiisi psühholoogi teine ülesanne on uurida süüdistatava vaimset seisundit kuriteo toimepanemise ajal. Teine ülesanne on vaadata, kas süüdistatav on oma vaimse seisundi tõttu süüdi või mitte. Teine ülesanne on hinnata süüdistatavat, et näha, kas ta on võimeline rehabiliteeruma või kas ta võib kuriteo uuesti toime panna.
Kohtupsühholoogia ajalugu
Psühholoogia haru, mida nimetatakse kohtupsühholoogiaks, on eksisteerinud veidi üle 50 aasta. See psühholoogia haru on aastate jooksul läbi teinud mitmeid muutusi.
Need muutused on olnud võimalikud tänu erinevate psühholoogiliste tegurite hindamise viiside arengule. Neid hinnanguid kasutatakse kohtusaalides, et mõista kuritegelikku või ebanormaalset käitumist. Need testid hõlmavad muu hulgas järgmist: Wechsleri täiskasvanute intelligentsusskaala, Rorschachi tindiplekktest ja Minnesota Multiphasic Personality Inventory.
Vanad kreeklased ja roomlased olid need, kes esimesena tõid hullumeelsuse mõiste õigusesse. Üks esimesi kohtuasju oli Rex v. Arnold 1723. aastal, kus Edward Arnold "Mad Ned" tulistas ja vigastas lord Onslow'd. Selle tulemusena tunnistati Edward Arnold süüdi ja mõisteti surma. Kuid lord Onslow ei olnud selle otsusega rahul ja ütles selle asemel, et ta peaks jääma eluks ajaks vangi. Kohtunik otsustas tema kasuks ja et käitumine pärast kuritegu oli lubatav. See otsus pani aluse sellele, et tulevastes kohtuprotsessides võetaks arvesse pärast kuritegu tehtud meditsiinilisi tunnistusi ja uuringuid.
Rorschachi tindiplekk test
Rorschachi tinditesti töötas 1930. aastatel välja mees nimega Hermann Rorschach. Selle testi puhul näidati katsealustele mitmetähenduslikku tindiplekki lehel ja paluti kirjeldada, mida nad näevad. Katsealuse vastuse põhjal hinnatakse neid seejärel skaala abil, mis võimaldab teha järeldusi nende isiksuseomaduste ja emotsionaalse toimimise kohta. Tuginedes selle testi panusele, on seda kasutatud mitmetes kohtumenetlustes, sealhulgas, kuid mitte ainult kriminaal-, tsiviil-, kodu- ja kvaasikohtumenetlustes.
Küsimused ja vastused
K: Mis on kohtupsühholoogia?
V: Kohtupsühholoogia on psühholoogia haru, mis on seotud õigusega ja hõlmab tööd kriminaalõigussüsteemiga.
K: Milline on kohtupsühholoogia põhirõhk?
V: Kohtupsühholoogia põhirõhk on psühholoogiliste tavade ja põhimõtete kasutamine õigussüsteemis, peamiselt kohtus.
K: Kes oli esimene, kes uuris ja uuris tunnistuste psühholoogiat?
V: James McKeen Cattell Columbia Ülikoolis uuris ja uuris esimesena 1893. aastal ütluste psühholoogiat.
K: Millal tunnustas Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni esindajate nõukogu kohtupsühholoogiat erialana?
V: Kohtuekspertiisipsühholoogia tunnustati Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni esindajate nõukogu poolt erialana 2001. aastal.
K: Mida hõlmab kohtupsühholoogia lai määratlus?
V: Kohtupsühholoogia lai määratlus hõlmab inimkäitumise uurimist, mis on ja/või võib olla seotud kohtuprotsessiga, ning psühholoogilise praktika kasutamist nõustamiseks õigussüsteemis ja selle raames, sealhulgas nii kriminaal- kui ka tsiviilõiguses.
K: Kuidas kohtupsühholoogid oma aega kohtusaalis veedavad?
V: Kohtupsühholoogid veedavad oma aega kohtusaalis töötades kohtu tunnistajana ja vastates küsimustele, mis põhinevad intervjuudel ja vestlustel kuriteos kahtlustatavate inimestega.
K: Millised on kohtupsühholoogi rolli mõned aspektid?
V: Kohtuekspertiisi psühholoogi rolli mõned aspektid hõlmavad tõendite andmist kahtlustatava võime kohta seista kohtus, oma mõtete esitamist süüdistatava vaimse seisundi kohta kuriteo toimepanemise ajal ja tõendite andmist süüdistatava seisundist tulenevate kergendavate asjaolude kohta kohtuotsuse tegemisel.
Otsige