Norfolki rannikul asuvas väikeses Happisburghi külas on leitud olulisi tõendeid varase inimtegevuse kohta Põhja-Euroopas. Need leiud on muutnud arusaama, millal ja kuidas hominiinid seda regioonti asustasid.

Leiukoht ja leiu olemus

Vanimad teadaolevad hominiini jalajäljed Euroopas asuvad Suurbritannias, Happisburghi rannikualal Ida-Anglias. Need jäljed on dateeritud umbes 800 000 kuni miljoni aasta vanusteks ning uurijad kirjeldavad neid kui "vanimat teadaolevat hominiini jalajälge väljaspool Aafrikat, mis pärineb umbes 1 miljonist kuni 0,78 miljonist aastast tagasi".

Setted ja säilitustingimused

Jalajäljed leiti happisburghi kaldal paiknevatest madalvee ajal paljastunud settetest, mis olid osaliselt kaetud rannaliivaga. Jäljed olid tallatud pehme, jõe- ja rannaoludest pärinevasse veesettekihi ning hiljem osaliselt kaetud ja kaitstud settekihiga. Sellised tingimused – pehme pinnas, kiire varisemine või katmine ja madalates rannaoludes tekkiv hapniku puudus – võimaldasid jälgi säilituda sadu tuhandeid aastaid.

Dateerimine ja avastuse ajalugu

Jälgede vanus ei tulenenud ühest otsesest radiomeetrilisest proovist, vaid põhines setete geoloogilisel ja paleoekoloogilisel analüüsil, sealhulgas seostel tuntud pleistotseeni faunale ja taimestikule ning piirkonnas leiduvate muude kildude (nt tulekivist tööriistadest) stratigraafilise paigutuse alusel. Alates 2005. aastast on Happisburghi rannikualalt leitud katulekivist tööriistu, mis näitavad pikaaegsemat inimtegevust ja toovad kokku ka jalajälgede kronoloogia. Kuna rannik on tugevalt erosioonile avatud, leidsid jalajäljed ja teised materjalid tihti juhuslikult ja neid on pidanud kiiresti dokumenteerima.

Jalajälgede iseloom ja salvestamine

Jäljed esinesid mitmel eri paiknemiskihil ja varieerusid suuruse poolest, mis viitab sellele, et ala liikusid erinevas vanuses ja suuruses isendid. See annab haruldase otsese ülevaate inimeste liikumisest ja kõnnist tol ajal, mida tavaliselt saab hinnata vaid tööriistade ja luumaterjali kaudu. Kuna paljastunud jäljed olid mere tõusu ja mõõna suhtes haavatavad, töötasid uurijad rannikualal sageli ka madavee ajal ning kasutasid kiirsalvestuseks kaasaegseid meetodeid, näiteks 3D-fotogrammeetriat ja kõrglahutuslikke pilte, enne kui lainetus ja tormid pinnad uuesti hävitasid. Kahjuks hävisid paljud jäljed paar nädalat pärast avastamist, kuna erosioon tegutses väga kiiresti.

Mida leiud tähendavad

  • Ajapiiride nihutamine: leid näitab, et hominiinid külastasid ja elasid Põhja-Euroopas palju varem, kui varem usuti — kordades sajad tuhanded aastad varem kui varasemad hinnangud.
  • Keskkonna- ja kohanemisvõime: jäljed viitavad sellele, et varased Homo-liigid suutsid elada ja liikuda piirkondades, mis on suhteliselt kirde-euroopaliku kliimaga ning mis nõudsid kohanemist ja vähemalt hooajalist kohalolekut ranna- ja jõesüsteemides.
  • Piirangud liigituse osas: jalajälgede põhjal ei ole võimalik kindlaks teha, millisele hominiini liigile need kuulusid; need võivad olla varaste Homo-liikide (näiteks varased Homo- või teiste varajaste hominiinide) esindajate jalajäljed, kuid täpset liiki ei saa ilma luu- või muude otseste jääkideta määrata.

Jätkuvad uuringud ja kaitse

Happisburghi leid rõhutab vajadust rannikul asuvate arheoloogiliste ja geoloogiliste pärandite pideva jälgimise järele, sest erosioon võib väärtuslikku materjali kiiresti hävitada, aga samas ka avada uusi leiukohti. Uurimisrühmad kasutavad edaspidi kiiret dokumenteerimist ja täiustavaid dateerimismeetodeid, et paremini mõista, millal ja kuidas varased inimesed Euroopasse sisenesid ning kuidas nad kohanesid erinevate keskkondadega.

Kuigi palju küsimusi jääb avatuks — näiteks täpne liiginimetus ja püsiva asustuse ulatus —, on Happisburghi jalajäljed üks tähtsamaid tõendeid hominiinide varasest kohalolekust väljaspool Aafrikat ning pakuvad haruldast otsest kohta inimeste liikumise ja käitumise uurimiseks varasel pleistotseeni ajastul.