Himaalaja monal (Lophophorus impejanus) — liigi määratlus, levik ja tähendus

Himaalaja monal (Lophophorus impejanus) – liigi määratlus, levik ja kultuuriline tähendus; Nepali rahvuslind danphe, levib Himaalajas ja Uttarakhandis.

Himaalaja monal, Lophophorus impejanus, on tuntud ka kui Impeyan monal või faasan. See on faasanlaste sugukonda Phasianidae kuuluv lind. Inglise-originaalis jõudis liik laiemalt teaduslikku tähelepanu juba 19. sajandil: Latham kirjeldas teda raamatus "General History of Birds" (1821) ja märkis, et kuigi monal elab Indias, oli see tollal Kalkuttasse toimetatuna haruldus. Latham tsiteeris ka loo, kuidas Leedi Impey püüdis mõnda lindu Inglismaale tuua, kuid need surevat laeval haiguste tõttu.

Kirjeldus

Himaalaja monal on suur, massiivse keha ja pikkade sulgedega liik. Isaslind on silmatorkavalt värvikirev: õlgadel ja seljal esineb metalliksiniseid, rohelisi ja purpurseid toone, peas asuv keeruline nokalepitsega kuldne või vaskjaspunane kohalõu (crest) on üks liigi tuntumaid tunnuseid. Isase alakeha ja saba võib olla tume või mustjas, tiivad sageli siledamad. Emane on tagasihoidlikuma, pruuni ja triibulise sulestikuga, mis aitab varjatuses, eriti pesitsemise ajal. Suuruselt jääb liik tavaliselt umbes 60–75 cm kanti (sõltuvalt mõõtmisviisist ja sabasuledest), isaslind on emast suurem ja massiivsem.

Levik ja elupaik

Himaalaja monal elab Himaalaja mäestikes, alates Afganistani ja Pakistaniga piirnevatest aladest läbi India (sh Kashmir, Himachal Pradesh, Uttarakhand), Nepali, Butaani ja ida-Tiibeti (Hiina) mägipiirkondadeni. Eelistatud elupaigaks on alp- ja subalp-astme metsad, rododendroni ja okasmetsade segud ning kõrge-rohumaa nõlvad tavaliselt 2 000–4 500 meetri kõrgusel. Liik liigub aastaaegselt kõrgustel vastavalt ilmastikule ja toiduseisule; talvel võib osa populatsioonist madalamatele aladele langeda.

Eluviis ja toitumine

Himaalaja monal toitub peamiselt maapinnal otsides: menüüs on seemned, juured, mugulad ja muud taimeosad ning erinevad putukad, väiksed ussid ja muu loomne toit. Monalid kaevavad aeg-ajalt lumest või pehmemast pinnasest toidujäänuste ja varjatud mugulate järele. Nad on enamasti päevased ja veedavad palju aega maapinnal ringi liikudes; häirimise korral liiguvad kiiresti varjulisematesse metsatukkadesse.

Paljundamine ja käitumine

Paljundusajal moodustavad isaslinnud sageli väljapaistvaid näitusi ja demonstratsioone, et meelitada emaslinde. Pesitsusaeg ja paaritumisstrateegiad võivad piirkonniti erineda; munade arv pesas on tavaliselt mõni muna, pesa on maapinnal kerge varjutusega koht. Emane inkubeerib mune ja hoolitseb poegade eest; poegadel on algul hästi arenenud varitsus- ja kamuflaaživõimed.

Ohud ja kaitse

Kuigi Himaalaja monal on laialdaselt levinud ja rahvusvaheliselt liigina sageli hinnatud kui Least Concern (IUCN), seisavad paljud populatsioonid silmitsi kohalike ohuteguritega: elupaikade kadu ja killustumine (metsaraiet, karjatamine), jahipidamine ning pesade rikkumine või munade korjamine. Piirkondlikult on tähtis jätkata kaitsemeetmete rakendamist, näiteks elupaikade säilitamist, jahikeeldude jõustamist ja teadlikkuse tõstmist kohalikes kogukondades. Paljud riigid ja piirkonnad on liik kaitse alla võtnud või tunnustanud tema tähtsust looduskaitse ja kultuurilise pärandina.

Kultuuriline tähendus

Himaalaja monalil on märkimisväärne kultuuriline ja sümboolne roll piirkonnas. Ta on Nepali rahvuslind ja Nepalis tuntud nimega danphe (või danfe); teda mainitakse sageli nepali lauludes ning ta on oluline sümbol rahvuslikus identiteedis ja looduskultuuris. Samuti on liik ametlikult tunnustatud teatud India osariikides: ta on India Uttarakhandi riigilind. Kashmiris on monal saanud tähelepanu ka poliitilises ja territoriaalses kontekstis, kuna tema staatust on käsitletud nii piirkondliku kui ka riikliku sümbolina vaidlusalustes piirkondades.

Tänapäeval on Himaalaja monal oluline nii looduskaitseliselt kui ka kultuuriliselt: tema säilimine sõltub elupaikade kaitsmisest, kohalikest säästvatest kasutustavadest ja rahvusvahelisest koostööst looduskaitsealastes küsimustes.

Kirjeldus

Himaalaja monal on suhteliselt suurekasvuline faasan. Selle liigi isased isased näevad välja hoopis teistsugused kui emased. Himaalaja monali isastel on heledad ja värvilised sinised, rohelised, lillad ja punased suled. Neil on saba aluse all valge sulgede laik, kuid ülejäänud alumine pool on must. Isasloomadel on ka kühm (mitu sule) pea peal. Nii isastel kui ka emastel on silmade ümber sinised nahapiirid. Emased ja noored linnud (tibud) on üldiselt pruunid. Nende sulgedel on teatud osades ka valgeid ja musti triipe. Emaslindudel on valge kurgu.

Isaspojad näevad välja nagu emaspojad, kuni veidi pärast aasta möödumist hakkavad nad muutuma värvilisemaks. Enne seda on isas- ja emaslindude vahel vahet, sest nad on suuremad ja nende kurgus on valged suled asemel mustad.

Himaalaja monal, emane

Küsimused ja vastused

K: Mis on Himaalaja monal?

K: Kes avastas Himaalaja monali ja mida ta selle kohta kirjutas?

Küsimus: Miks ebaõnnestus katse tuua mõned Himaalaja monalid Inglismaale?

K: Kas Himaalaja monal on Nepali rahvuslind?

K: Milline on Himaalaja monali tähendus Indias Uttarakhandis?

K: Millises piirkonnas peetakse Himaalaja monali riigi/piirkonna linnuks?

K: Kas Himaalaja monali peetakse Indias tavaliseks linnuks?

Otsing