Fuji mäe Hōei purskamine (Hōei dai funka) algas 16. detsembril 1707 (Hōei 4. aasta 11. kuu 23. päeval) ja lõppes umbes 1. jaanuaril 1708 (Hōei 4. aasta 12. kuu 9. päeval) Edo perioodil. Purskamise käigus ei tekkinud laavavoolu, kuid vabanes suur hulk vulkaanilist tuha ja purujaid: hinnanguliselt vähemalt 800 miljonit kuupmeetrit (umbes 0,8 km³). See tuhk levis väga suurel alal mäe ümber ning jõudis peaaegu 100 km kaugusele kuni Edosse. Kohalikus mastaabis sadas tuhk Izu, Kai, Sagami ja Musashi provintsides nii paksult, et see katkes saagikoristust ja häiris igapäevaelu.

Purskamise kulg ja tekkeolukord

Purskeid oli mitu järjestikku. Vapustus algas Fuji ida- ja idakirdepoolsel nõlval ning tekitas kolm uut vulkaanilist avaust, mida hiljem nimetati Hōei avadeks nr 1, nr 2 ja nr 3. Mõne päeva jooksul kasvas tegevus ja toimusid järgnevad tugevamad plahvatused, mille käigus paisati välja suurtes tükkides kive ja vulkaanilisi pomme. Fuji tippu ja nõlvu kattis paks tuhakiht, kuid laavavoolu ei täheldatud.

Purskamise eel ning sellele eelnenud kuudel registreeriti piirkonnas maavärinaid; tuntud on Hōei perioodil aset leidnud suur maavärin 28. oktoobril 1707, mida paljud vulkaaniteadlased peavad üheks teguriks, mis soodustas magma liikumist ja lõpuks purskamise vallandumist.

Mõjud ja tagajärjed

  • Keskkonna- ja põllumajanduslikud kahjustused: paks tuhasadu kattis põllumaad ja niisutussüsteeme, põhjustades saagikuse vähenemist ja toiduainete nappust mitmes provintsis. Tuhk rikkus põllukultuure, kahjustas puid ja allikaid ning tekitas probleeme kariloomadele.
  • Tervisemõjud ja igapäevaelu: tuhasadu häiris transpordi- ja elatusolusid, raskendades joogivee kättesaadavust ja põhjustades hingamisraskusi inimestele ja loomadele.
  • Majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed: ehitistele ja põllumajandusele tekitatud kahjud aitasid kaasa kohalikele raskustele ning mõnedes piirkondades ka toidupuudusele.
  • Geoloogilised muutused: uute kraatrite tekkimine Fuji nõlval muutis osa maastikust; kraatrid on tänapäeval oluline tunnistus Hōei-purskamisest.
  • Skaalalt ja levikult: tuha ja tefra hajumine näitas, kui kaugele ja laialdaselt võib Fuji purskamise mõju ulatuda – mõju ei piirdunud vaid mäe vahetu ümbrusega.

Teaduslik ja kultuuriline tähtsus

Purskamine on geoloogiliselt oluline juhtum, mida uuritakse nii vulkaaniteadlaste kui ka ajaloolaste poolt. Fuji on sellest ajast alates olnud inaktiivne pinnalt, kuid teadlased peavad seda endiselt aktiivseks vulkaaniks, kuna magmasüsteem on potentsiaalselt aktiivne ja edaspidine eruptiivne tegevus ei ole välistatud. Hōei purskamine on sageli kasutatud näitena sellest, kuidas suuremagnetiidilised maavärinad ja muud tektoonilised sündmused võivad mõjutada vulkaanilist aktiivsust.

Hokusai teoses "Sada vaadet Fuji mäele on kujutatud väikest kraatrit, mis tekkis edelakaldal asuvast sekundaarsest purskekohast. Seda kraatrit hakati nimetama Hōeizaniks (Hōei mägi), sest purskamine toimus Hōei ajastul. Hokusai töö annab väärtusliku kultuurilise ja visuaalse tunnistuse sellest, kuidas 18. sajandi Jaapanis Fuji ja selle muutused tajuti.

Tänapäevane ligipääs ja teadlikkus

Kraatrit saab tänapäeval külastada: populaarseid teekondi on Fuji mäe Fujinomiya Trail ja Gotemba Trail, mis viivad jalgsimatkajad Hōei kraatri piirkonda. Alal on võimalik näha purskamisest jäänud maastikuelemente ning õppida sündmuse geoloogilisest taustast ja selle mõjudest. Kuna Fuji on jätkuvalt potentsiaalselt ohtlik, jälgivad ametiasutused ja teadlased seda aktiivselt ning juhinduvad kaasaegsetest vulkaanihäirete ja -ohutuse protokollidest.

Kokkuvõte: Hōei purskamine 1707–1708 oli Fuji viimaseid suuremaid eruptiivseid sündmusi, mille tagajärjel tekkisid uued kraatrid, laialdane tuhakatte levik ning olulised keskkonna- ja majandusmõjud. See sündmus jääb oluliseks nii teaduslikus mõttes kui ka kultuurimälestuses.