Home for the Holidays on 1995. aasta draamakomöödia, mille lavastajaks on Jodie Foster. Film keskendub ühe laguneva perekonna pingetele ja absurdsetele olukordadele, kui kõik liikmed kogunevad tänupühadeks ühe katuse alla — see on nii humoorikas kui ka vahel ebamugavalt siiras portree perekondlikest konfliktidest, vanadest haavadest ja ootamatutest leppimistest.
Peategelase kodureisi ja tänupüha õhtusöögi kaudu jutustatud lugu toob esile igapäevaseid peresuhete traagikomöödiaid: vanaema nõuanded, õdede-vendade vanad pahameeled, ebamugavad seatud mõtted ja ootamatu soojus, mis sellegipoolest vahel võidab. Film tugineb tugevale näitlejate kooslusele ja realistlikule, mõnikord kergelt kaosele sarnanevale režii lähenemisele, mis rõhutab perekonna dünaamikat rohkem kui traditsioonilist süžeearendust.
Tänupühade õhtusöögi stseeni tegemiseks kulus rohkem kui kümme päeva ja selle kujutamiseks kasutati palju rekvisiite: 64 kalkunit, 20 naela kartulipüreed, 35 naela täidist, 44 pirukat, 30 naela bataati, 18 kotti minimarmelaadi ja 50 gallonit võltsveini — need numbrid annavad aimu, kui keerukas ja korduv oli stseeni ülesvõtmine ning kui palju detaile pidi stuudio korraga kontrollima, et saavutada nii visuaalset kui komöödialist mõju.
Foster lasi Robert Downey Jr. käsikirja asemel osa oma rollist improviseerida. See lähenemine andis tema tegelaskujule loomulikkust ja spontaansust ning, nagu on teada, aitas Downey'l taas leida rõõmu näitlemistöö vastu — ta oli mõnda aega olnud õnnetu ja näitlemisest väsinud. Improviseerimisega lubati olukordadel areneda orgaaniliselt, mis andis mitmetele stseenidele ootamatult elava ja ehtsa laengu.
Filmi režii rõhutas intiimset ja pisut ebamugavat realismi: kaameratöö ja monteering toetavad tihti pingelist perekondlikku õhkkonda, samas kui muusika ja lavakujundus loovad koduse, aga mitmeti lahtipressitava atmosfääri. Näitlejatööd said tänukõnes palju tähelepanu — kriitikud kiitsid sageli ansambli dünaamikat ja eraldi sooritusi, kuigi mõned kriitikud pidasid tooni ebaühtlaseks või lähenemist mõnevõrra venivaks.
Kuigi film ei olnud suur kassahit, on ta jäänud märkimisväärseks näidiseks sellest, kuidas tänupühade või perekondlike kogunemiste lavastamine võimaldab uurida sügavaid emotsionaalseid kihte läbi komöödia prisma. Tänapäeval vaadatakse seda sageli kui omapärast perekondlikku draamakomöödiat, mille tugevus peitub tegelaste vahelistes pingetes ja režissööri suutlikkuses lasta hetketel võtta üle.
