Hüdra on Pluuto kõige kaugem teadaolev kuu. Selle avastasid sama meeskonna liikmed, kes leidsid samal ajal ka Nix — Hal A. Weaver, Alan Stern, Max J. Mutchler, Andrew J. Steffl, Marc W. Buie, William J. Merline, John R. Spencer, Eliot F. Young ja Leslie A. Young. Avastuspildid tehti Hubble'i kosmoseteleskoobiga 15. ja 18. mail 2005; kuud leidsid iseseisvalt Max J. Mutchler 15. juunil 2005 ja Andrew J. Steffl 15. augustil 2005. Avastustest teatati 31. oktoobril 2005, pärast seda kui leidusid kinnitavad eelvaatlused 2002. aastast. Kuu sai esialgse tähistuse S/2005 P 1 (Hydra) ja S/2005 P 2 (Nix).

Orbiit ja dünaamika

Hüdra tiirleb Pluuto–Charoni süsteemi baarkeskme ümber ligikaudu samal tasapinnal kui Charon ja Nix, umbes 65 000 km kaugusel Pluutost. Tema orbiit on peaaegu ringikujuline, kuid mitte täiuslikul ringil: eksstsentrilisus on umbes 0,0052, mis on küll väike, kuid märkimisväärselt mittenulline. Tiirlemisperiood on ligikaudu 38,2 päeva, mis asetab Hüdra peaaegu 6:1 resonantsi Charoniga (Charoni orbiidiperiood ~6,4 päeva). Sellised lähedased suhted teiste Pluuto väikeste kuudega mõjutavad nende pikaajalist dünaamikat ja võivad viia keerukate gravitatsiooniliste mõjudeni.

Füüsikalised omadused

Hüdra suurust ei ole otseselt mõõdetud, mistõttu tema läbimõõt sõltub eeldatavast peegeldusvõimest (albedost). Heliheidu põhjal on tehtud hinnangud vahemikku:

  • ligikaudu 61 km, kui albedo oleks sarnane Charoni ~35%;
  • kuni ~167 km, kui albedo oleks madal nagu tumedatel Kuiperi vööndi objektidel (~4%).

Avastamisel oli Hydra umbes 25% heledam kui tema „sõsarkuu” Nix, mis viitas sellele, et Hydra võib olla pisut suurem, kuid Hubble'i varasemad ja järgnevad vaatlused andsid hetkeks vastuolulisi tulemusi. Kaasaegsed vaatlused näitavad, et Hüdra on üldiselt halli tooni, sarnaselt Charoni ja Nixi värvile, samas kui Pluuto ise on punakam.

Kuigi täpsed mõõtmised puuduvad, viitavad valguse kõikumised ja fotomeetria sellele, et Hüdra ei ole täiuslik kera — tema aksiaalne kuju on ebaühtlane või pikliku kujuga. Samuti pole tema pöörlemisperioodi täpselt määratud; väikeste Pluuto kuude puhul on leitud keerukaid pöörlemiskäitumisi, sealhulgas mitmetel kuudel kaootiline rotatsioon, ning sarnased ilmingud võivad kehtida ka Hydrale.

Päritolu

Enamikul tänapäevastel käsitlustel tekkisid Pluuto väikesed kuud tõenäoliselt samast sündmusest, mis lõi Pluuto–Charoni süsteemi: suure põrke või kokkupõrke järel tekkinud kraatrite ja tolmupilvede kokkukogunemise tulemusena. Selline päritolu seletab kuude suhtelist paigutust, sarnast koostist ja peegeldusomadusi.

Uurimised ja New Horizons

Hüdra oli osa Pluutot külastanud New Horizons'i missiooni vaatlusprogrammist 2015. aastal. New Horizons ei maandunud väikeste kuude pinnale, kuid tegi kaugvaatlusi, mille abil parandati Hüdra orbiidi määrangut, koguti fotomeetrilisi andmeid ja hinnati tema heledusvariatsioone. Need vaatlused aitasid paremini mõista kuju ja pöörlemist, kuid ei andnud samasugust pinnarelvistust kui Pluto ja Charonilt saadud lähifotod.

Nimetus ja staatuse kinnitamine

Nime Hydra kinnitas Rahvusvaheline Astronoomia Liit (IAU) 21. juunil 2006 ringkirjas 8723, andes kuule ka ametliku nimetuse Pluuto III. Nimi pärineb Kreeka-Rooma mütoloogiast — see viitab Pluuto/Hadese allmaailma vett ja merd valvavale koletisele Hydrale, mis sobib Pluuto temaatilise nimevalikuga.

Täiendavad tähelepanekud ja tulevik

Hüdra ja teised Pluuto väiksed kuud jäävad huvipakkuvateks objektideks, kuna nende dünaamika ja koostis annavad teavet Kuiperi vööndi ja Pluuto süsteemi tekkeloost. Tulevikus võivad järgmised kosmosevaatlused ja —missioonid võimaldada täpsemaid mõõtmisi (nt mõõtmed, pinnastruktuur, koostis) ning selgitada pöörlemis- ja resonantskäitumisi, mida praegused teadmised alles kirjelduseks viitavad.