Insolatsioon }}

Päikesepaistet mõjutavad tegurid

Maapinnale langev päikesekiirgus ei ole kõikjal ühtlane. See varieerub sõltuvalt kohast ja ajast. Kui troopilised piirkonnad saavad aastas maksimaalset päikesepaistet, väheneb see järk-järgult pooluste suunas. Suvel on päikesekiirgust rohkem ja talvel vähem. Peamised tegurid, mis mõjutavad saadud päikesepaiste hulka, on järgmised: --

1. Päikesekonstant
2. Päikesekiirte langemisnurk.
3. Päeva kestus
4. Maa kaugus Päikesest
5. Atmosfääri läbipaistvus

Päikesekonstant

Maa atmosfääri ülaosas saadav päikesekiirgus on väljendatud päikesekonstandina.See saadakse atmosfääri pinna ülaosas (termopause) päikese kiirguse suhtes risti olevale tasandile.Päikesekiirguse pinna ülaosas saadav päikesekiirguse pinna pinna pinna pinna pinna pinna pinna pinna pinna. Keskmine päikesekiirgus, mis saabub termopause'ile, on 1368Wm2 (Watt ruutmeetri kohta) energia (päikesekonstant) lühilaine kujul. Seega nimetatakse seda päikesekonstandiks selle keskmise kauguse puhul päikesest. Need päikesekonstandid varieeruvad üle 1 Wm2 perioodiliste häirete ja plahvatuste tõttu päikesepinnal, mis on põhimõtteliselt seotud päikesepunktiga. Päikesepunktid on päikesepinnal nähtavad tumedad ja jahedamad alad. hiljutised uuringud on näidanud, et kui päikesepunkte on palju, vabaneb rohkem ja rohkem energiat. ka päikesepunktide arv suureneb või väheneb regulaarselt, luues 11-aastase tsükli.

Sattumisnurk

Kuna Maa on geoid, mis meenutab kera, siis tabavad päikesekiired maapinda eri kohtades erineva nurga all. See sõltub koha laiuskraadist. mida suurem on laiuskraad, seda väiksema nurga moodustavad nad Maa pinnaga. Vertikaalsete kiirtega kaetud pindala on alati väiksem kui kaldikiirtega kaetud pindala. Kui katta rohkem pindala, siis energia jaotub ja saadud netoenergia pindalaühiku kohta väheneb. Lisaks läbivad väikese nurga all langevad päikesekiired rohkem atmosfääri kui suure nurga all langevad kiired.

Päeva kestus

Päeva pikkus määrab päikesevalguse kestuse, mis mõjutab maapinnale langeva päikesekiirguse hulka. Mida pikem on päikesepaiste, seda suurem on päikesekiirguse kogus, mida saab maapinna osa. näiteks ekvaatoril on päevade ja ööde pikkus kõigil kuudel 12 tundi, kuid Arktika ja Antarktika troopikas varieerub päikesepaiste kestus 0 ja 24 tunni vahel. Sügisel ja kevadel kvinokssidel (vastavalt 23. septembril ja 21. märtsil) on päike ekvaatoril keskpäeval üleval.öö ja päev on nendel päevadel kogu maakeral võrdsed ja maksimaalne päikesekiirguse hulk saabub ekvaatoril ja päikesekiirguse hulk väheneb pooluste suunas.see on tingitud vertikaalsest päikesekiirgusest ekvaatoril, kuid laiuskraadide suurenemisel muutuvad kiired üha enam kallutatuks. Seetõttu väheneb vastuvõetud energia polaaride suunas üha enam.

Maa kaugus Päikesest

Maa tiirleb ümber Päikese elliptilisel orbiidil, mille tulemusena muutub igal aastal pidevalt Päikese ja Maa vaheline kaugus. See toob kaasa hooajalise muutuse Maa poolt saadavas päikeseenergias.Maa ja Päikese vaheline keskmine kaugus on umbes 149 600 000 kilomeetrit (92 900 000 miili).Kui Maa on Päikesest kõige kaugemal (152 miljonit km), nimetatakse seda 4. juulil aphelioniks.Perihelion (147 miljonit km) toimub iga aasta 3. jaanuaril, mis on kõige lähemal. Aphelioni ajal on põhjapoolkera Päikese poole suunatud ja saab seetõttu umbes 7% vähem energiat kui periheelionil (lõunapoolkeral).

Atmosfääri läbipaistvus

Atmosfäär ei ole läbipaistev kogu päikesekiirguse jaoks, sest selle koostis ja kihid on erinevad. See on ka üks maakera pinnale jõudva päikesekiirguse kontrollivaid tegureid. Atmosfäär koosneb gaasidest, veeaurust ja tahkete osakestest.Atmosfäär on gaaside segu, näiteks lämmastik (N), hapnik (O2), argoon, süsinikdioksiid, neoon (Ne), heelium (He), metaan (CH4), krüptoon (Kr), osoon (O3), dilämmastikoksiid (N2O), vesinik (H) ja ksenoon (Xe). Atmosfäär sisaldab ka veeauru ehk vett gaasilises olekus.

Mida pikem on päevavalguse kestus, seda rohkem on päevas saadav päikesepaiste.