Itihasa — sanskriti mõiste: ajalugu ja eeposed (Ramajana, Mahabharata)

Itihasa — sanskriti mõiste: avasta Itihasa tähendus, ajalooline kontekst ja eeposed Ramajana ning Mahabharata; kuidas need kujundavad India kultuuri, religiooni ja historiograafiat.

Sanskriti keeles tähendab Itihasa tavapäraselt „ajalugu”, kuid mõiste kätkeb endas ka laiemat, traditsioonipõhist ja õpetlikku tähendust. Hindude jaoks on itihasad sageli religioossed ja eepilised jutustused, mis käsitlevad minevikus toimunut ning kannavad moraalset, rituaalset ja poliitilist õpetust. Tuntuimad itihasad on Ramajaana ja Mahabharata, mida loetakse nii eeposteks kui ka usuliste ja ühiskondlike normide allikateks.

Mõiste ja etümoloogia

Sõna itihasa tuleneb sanskriti elementidest, mis rõhutavad jutustuse seotust „nii see oli” või „nõnda tõepoolest”. Panini ja teiste traditsioonide seletuste järgi viitab iti põhimõtteliselt „nii” ning ha (või -asa lõpp) ajale või sündmusele — kokku „nii see juhtus”. See rõhutab, et itihasa on jutustus minevikust, mis kannab edasi nii fakte, sündmuste järjestust kui ka nende tõlgendust ja õpetust.

Itihaasa Arthashastras ja Kautilya roll

Üks varasemaid viiteid itihasa rollile administratiivses ja õppekontekstis esineb Arthashastra tekstis, mida traditsiooniliselt seostatakse Chanakyaga (Kautilya). Arthashastra käsitleb valitsemist, õigust ja poliitilist praktikakogemust ning liidab mitmesugused tekstiliigid, sh purana (muinasajalugu), itivrtta (ajalooline jutustus), akhyayika (lugude-kogumik), ning dharmashastra (käitumiskoodeksid), vormimaks valitsemise ja ühiskonnaõpetuse korpust.

Teksti traditsiooniline allkiri ja tsitaadid (nt Kautilya Arthashastra, 1. raamat, 5. peatükk) näitavad, et „ajalugu” anti siin mõista laiemalt kui tänapäevane kitsas faktide kirjelduse mõiste — see hõlmab poliitilist õpetust, moraali ja praktilist tarkust. Enamik teadlasi dateerib Arthashastra koostamist või selle lõplikku redaktsiooni umbes 4. sajandisse eKr (seoses Maurya dünastiaga), ehkki teksti kujunemine võib olla olnud keeruline ja pikaajaline protsess.

Kalhana ja Rajatarangini tsitaat

Keskaegses Indias rõhutab Kalhana 12. sajandi teos Rajataranginis samuti ajaloo ja õpetliku jutustuse sidet. Tema tuntud tsitaat kõlab:

धर्मार्थ काममोक्षाणामुपदेश समान्वितं । पुरावृत्तं कथायुत्तरूपमितिहासं प्रचक्षते ।।

See tähendab ligikaudu: ajalugu (itihaasa) on jutustus, mis sisaldab õpetusi (dharma, artha, kama, moksha) ning on esitatud lugude vormis — ajalugu ei ole ainult sündmuste kronoloogia, vaid ka moraali- ja elujuhiste allikas.

Ramajaana ja Mahabharata

Ramajaana ja Mahabharata on kahtlemata itihasa-korpuse keskseimad tekstid. Lühidalt:

• Ramajaana jutustab prints Rama elust, tema eksilusest, vaenlase Ravana vastu peetavast lahingust ning õilsuse, kohusetunde ja püsiva truuduse teemadest. Tekst on olnud oluline nii usulise kui eetilise õpetuse allikas.
• Mahabharata on hiiglaslik eepos, mis hõlmab muu hulgas Kurukshetra sõja loo ning Bhishma, Arjuna, Krishna ja Pandavate-Kauravate dramaatilised sündmused. Mahabharata sisaldab ka Bhagavad-gita, filosoofilist dialoogi, mis käsitleb dharmat, hoolsust ja vaimset vabadust.

Mõlemad eeposed toimivad korraga jutustuse, õpetuse ja kultuurilise mälu lähtekohana: need annavad eeskuju käitumiseks, selgitavad rituaale ja identiteeti ning pakuvad poliitilisi ja eetilisi tõlgendusi sellistel teemadel nagu õiglane valitsemine, kohustus ja isiklik vastutus.

Itihaasa roll ja tähendus tänapäeval

Itihaasa on traditsiooniliselt täitnud mitut funktsiooni:

• Õpetlik funktsioon — edastada moraalseid ja religioosseid norme (dharma).
• Poliitiline ja pragmatiline funktsioon — anda näiteid valitsemisest, sõjategevusest ja riigijuhtimisest (artha).
• Psühholoogiline ja sotsiaalne funktsioon — pakkuda identiteeti, eeskujusid ja narratiive, mis aitavad kogukondadel minevikku mõtestada.
• Vaimne funktsioon — näidata teed vaimsele eesmärgile (moksha) ning käsitleda inimsoovi ja kohustusi (kama).

Seetõttu on itihasa mõiste ajalooliselt palju laiem kui üksnes „faktide kronoloogia”. See ühendab ajaloo, müüdi, eetikaga ja poliitilise tarkusega, luues kompleksse teksti- ja tähendusekorpuse, mida erinevad traditsioonid ja ajastud on erinevalt kasutanud.

Lühidalt: itihasa ei ole lihtsalt „mineviku aruanne”, vaid kultuuriliselt ja religioosselt laetud narratiivide kogum, mis teenib õpetust, identiteedi kujundamist ja ühiskondlikku praktikat. Tänapäeva ajaloolase jaoks on oluline eristada tekstide usulist ja õpetlikku väärtust ning nende kasutamist ajaloo allikatena, ning käsitleda neid mõlema konteksti — literatuurse, filosoofilise ja muudatuste peegeldusena.

Küsimused ja vastused

K: Mida tähendab sõna "Itihasa" sanskriti keeles?

K: Millised on kaks hindude jaoks olulist Itihasat?

K: Mis on Itiihaasa algne tähendus?

K: Millal tehti kirjanduses üks esimesi viiteid Itihaasale?

K: Kuidas defineeris Kautilya Itihaasa?

Küsimus: Milline on Kalhana tsitaat Rajatarangini ajaloost?

Küsimus: Kuidas India kõnepruugis käsitletakse Kalhana't?

Otsing