James Bradley: Inglise astronoom ja tähtede aberratsiooni avastaja (1693–1762)

James Bradley FRS (1693 – 13. juuli 1762) oli inglise astronoom. Ta sündis Sherborne'is, Gloucestershire'is, Inglismaal. Bradley omandas hariduse Northleachi gümnaasiumis ja Balliol College'is Oxfordis. Ta sai 1714. aastal bakalaureusekraadi ja 1717. aastal magistrikraadi.

Pärast ülikooliõpinguid astus ta vaimulikuks ning sai sissetuleku Bridstowis Herefordshire'is. Tänu sõprusele ja teaduslikule koostööle Edmond Halleyga valiti ta 1718. aastal Kuningliku Seltsi liikmeks. 1721. aastal sai ta Oxfordis professoriks (Savilian Professor of Astronomy) ning pühendus peamiselt täpsele vaatlustööle ja instrumentide kasutamisele.

1742. aastal järgnes Bradley'le Edmond Halley ametikohal kuningliku astronoomi positsioonil Greenwichi kuninglikus observatooriumis. Seda ametit pidas ta kuni oma surmani 1762. aastal. Greenwichis juhtis ta vaatlusprogramme, täiustas instrumendikasutust ja kogus pikki ja täpseid tähepositsioonide mõõtmisi, mis aitasid edasistel vaatlustel ja teooriatel areneda.

Peamised teadustööd ja avastused

Bradley on tuntud eelkõige kahest suurest avastusest, mis mõlemad tulenesid tema väga täpsetest ja korrapärasestest vaatlustest.

• Tähtede aberratsioon – juba 1720. aastate lõpul märkas Bradley, et teatud tähed näivad aasta jooksul nihkuvat viisil, mis ei olnud seletatav tol ajal aktsepteeritud vigade või parallaksi otseste efektidega. 1729. aastal avaldas ta oma seletuse, mille kohaselt nähtus on seotud Maa liikumise ja valguse lõpliku kiirusega: valguse suund, mida me registreerime, on kombinatsioon valguse tegelikust suunast ja Maa orbital-liikumisest. See nähtus, mida kutsutakse tähe aberratsiooniks, andis tugeva vaatlusliku tõendi heliotsentrilise süsteemi (Koperniku idee) õigsuse kohta ja võimaldas esimest korda hinnata valguse kiiruse suurusjärku otse astronoomilistest vaatlustest.
• Maa telje nutatsioon – 1748. aastal avastas Bradley väikese, perioodilise kõikumise Maa telje kallet ehk nutatsiooni, mis on tingitud kuu ja teiste taevakehade gravitatsioonilisest mõjust Maa pöörlemisele. See avastus selgitas varasemate vaatlusandmete korduvaid kõrvalekaldeid ja parandas oluliselt tähete positsioonide mudelite täpsust.

Mõju ja pärand

Bradley töö oli tähtis samm täppisastronoomia arengus. Tema lahendused ja seletused:

• tõestasid ja täpsustasid heliotsentrilist mudelit, pakkudes vaatluslikku tuge, mis ei sõltunud pelgalt teoreetilisest argumentatsioonist;
• näitasid, kui oluline on instrumentide täpsus ja pikaajaline korrapärane vaatlustöö astronoomias;
• võimaldasid hinnata valguse kiirust ja andsid aluse hilisemale teaduslikule arutelule valguse olemusest ja levimisest.

Bradley tunnustati oma töö eest mitmete auhindade ja positsioonidega; tema avastused avaldasid suurt mõju 18. sajandi ja hilisema astronoomia arengule. Pärast surma jäid tema põhjalikud vaatlusandmed ja aruanded allikaks järgnevatele teadlastele ning tema nimi on püsivalt seotud kahe olulise astronoomilise nähtusega: aberratsiooni ja nutatsiooniga.

James Bradley suri 13. juulil 1762. aastal, jättes maha pärandi kui üks 18. sajandi tähtsamaid vaatlusastronoome.

Küsimused ja vastused

K: Kes oli James Bradley FRS?

K: Millise hariduse sai ta?

K: Kuidas sai temast Kuningliku Seltsi liige?

K: Millist ametikohta pidas ta Greenwichi kuninglikus observatooriumis?

K: Millise avastuse poolest on ta kõige tuntum?

K: Millise auhinna sai ta selle avastuse eest?

Otsing