Donatien Alphonse François de Sade — prantsuse markiis, kirjanik ja sadismi looja
Donatien Alphonse François, Comte de Sade (2. juuni 1740 – 2. detsember 1814), paremini tuntud kui markiis de Sade, oli prantsuse aadlik, kirjanik ja filosoof, kes sündis Pariisis. De Sade'i perekond oli Provence'ist pärit aadlisuguvõsa: peres oli juhtivaid liikmeid nii kirikus kui ka riigiametites, mis andis noore Donatien'ile kindla sotsiaalse tausta ja hariduse.
Nooruses teenis de Sade lühikest aega sõjaväes ja abiellus 1763. aastal rikkasse perekonda kuulunud Renée‑Pélagie de Montreuil'iga. Tema hilisem elu oli aga täis skandaale ja korduvaid konflikte seadusega. De Sade oli avalikult biseksuaalne ja tema erootilised mõtted ja teod sattusid tihti vastuollu tollaste moraali- ja seadusnormidega.
Ta koges mitmeid kohtuasju ja vangistusi. Peamised süüdistused hõlmasid:
- Prostituudi piitsutamine ja vägivald;
- prostituutide narkootikumide tarvitamise esilekutsumine ja hiljem nende sundimine grupiseksile, samuti sodoomia;
- vägivalla ja vägistamisega seotud süüdistused, sh süüdistus ühe nunna rünnaku kohta, mis tõi kaasa perekondlikku hülgamist ja tema loovutamise võimudele.
Nende asjaolude tõttu mõisteti de Sade mitmel korral karistusi, ta põgenes kord ajutiselt Itaaliasse ning ühes kohtuprotsessis mõisteti teda väljaspool viibimist surma. Hiljem muudetud kohtuotsused ja asjaolud viisid pikemate vangistuste ning lõppkokkuvõttes vaimuhaiglasse paigutamiseni. Ta asus vanglas lugema filosoofiat ja hakkas seal kirjutama — mõned tema tuntumad, provokatiivsed ja sallimatust kritiseerivad teosed valmisidki vangistuse ajal.
Olulised teosed, mille autoriks de Sade on peetud, on muu hulgas romaanid ja proosatekstid nagu "Justine", "Juliette" ning kurikuulus "Les 120 Journées de Sodome" (120 päeva sodoomiat), mis kirjeldab äärmuslikku seksuaalset vägivalda ja mida tahtmatult seostatakse tema isikuga. "Les 120 Journées de Sodome" valmis vanglaoludes ja jäi pikaks ajaks avaldamata; see leiti hiljem peidetud käsikirjana ja avaldati alles palju aastaid pärast autori surma.
De Sade kirjutised hõlmasid nii erotiseeritud fantaasiaid kui ka teravat kriitikat poliitika, usu ja moraali suhtes. Ta käsitles vabaduse, võimu ja inimsuhte küsimusi radikaalse ja sageli šokeeriva tooniga ning arendas välja ideid, mis kombineerisid libertiinset eluhoiakut ateistliku ja individualistliku filosoofiaga. Tema teosed tõid kaasa range tsensuuri ning teda peeti oma eluajal ja pikka aega pärast seda avalikku moraali ohtu kujutavaks autoriks.
De Sade veetis elu jooksul kokku palju aastaid erinevates vanglates (sh Bastille) ja hiljem psühhiaatrilistes asutustes. Ta viibis Bastilles ka Ühenduse mälestusväärsel ajal — Bastille'i vallutamisel 1789. aastal pääses mõni vangitsetud isik selle sündmuse käigus vabadusse; de Sade sai sellest sündmusest lühiajaliselt kasu. 1803. aastal kuulutati ta uuesti vaimuhaigeks ja ta viidi kuni surmani asutusse Charentonis Val-de-Marne'i lähedal; ta suri 1814. aastal 74-aastaselt Val-de-Marne'i varjupaigas.
De Sade isik ja teosed on põhjustanud tugevat vastukaja nii tema eluajal kui ka hiljem: tema nimi andis aluse terminile "sadism", mis kirjeldab naudingut teise inimese valu põhjustamisest — termi kujunes välja 19. sajandi lõpus ja 20. sajandil meditsiinilises ja psühholoogilises diskursuses. Kaasaegne teadus ja kirjanduskriitika on de Sade'ist rajanud nii patoloogilise näitena kui ka keerulisena filosoofilise mõtlejana, kes ründas korduva provokatsiooni kaudu traditsioonilisi autoriteete.
Tänapäeval on de Sade kultuuriline pärand vastuoluline: tema teosed on ajalooliselt olnud keelatud, kuid nad on ka mõjutanud ilukirjandust, psühholoogiat, feminismi ja kriitilist teooriat. Tema käsitletud teemad — vabadus, vastutus, võim ja moraal — jätkavad arutelu ning de Sade rollu kirjandusloos ja ideede ajaloos hinnatakse nüüdisajal mitmetahuliselt.
De Sade, umbes 20-aastane. See on ainus teadaolev pilt De Sade'ist. Selle maalis Charles-Amédée-Philippe van Loo.
Küsimused ja vastused
K: Kes oli Marquis de Sade?
V: Markii de Sade oli prantsuse aadlik, kirjanik ja filosoof, kes sündis Pariisis. Ta kuulus de Sade'i perekonda, mis oli Provence'ist pärit prantsuse aadlisuguvõsa.
K: Milliseid probleeme oli Donatienil võimudega?
V: Donatienil oli mitu kokkupuudet võimudega. Teda süüdistati prostituudi piitsutamises, prostituutide narkootikumide manustamises ja nende sundimises grupiseksile ja sodoomiale, samuti "kogemata" lähisugulase vägistamises, kes juhtus olema nunna.
K: Kuidas reageeris tema perekond sellele juhtumile?
V: Tema perekond jättis ta maha ja andis ta karistuseks ametiasutustele üle. Selle tulemusena mõisteti ta surma (eemalviibimise ajal). Siiski õnnestus tal sellest karistusest pääseda, kuna ta kolis Itaaliasse.
K: Mida ta tegi vanglas olles?
V: Vanglas olles hakkas Donatien lugema filosoofiat ja kirjutama oma ideid üles. Ta püüdis kõvasti, et teda ei märgataks, varjates oma kirjutisi ja kasutades väga väikest kirja, et see ei kulutaks liiga palju paberit.
K: Kus ta oma elu hilisemad aastad veetis?
V: Pärast Prantsuse revolutsiooni pääses Donatien vanglast välja, kuid hiljem, 1803. aastal kuulutati ta taas vaimuhaigeks ja saadeti tagasi vaimuhaigete varjupaika, kus ta veetis oma ülejäänud aastad kuni oma surmani 74-aastaselt 1814. aastal.
K: Mida tähendab "sadism"? V: Mõiste "sadism" on nime saanud Donatien Alphonse François Comte de Sade'i (markii de Sade) järgi ja viitab sellele, et valu tekitamisest või teistele kannatuste tekitamisest saadakse naudingut.
