Marksistlik majandus: definitsioon, Marxi teooria, väärtus ja lisaväärtus

Marksistlik majandus põhineb filosoof Karl Marxi majandusteooriatel. Marxi analüüs püüab seletada tootmise ja vahetuse seaduspärasusi kapitalismi tingimustes ning pakkuda töölistele teoreetilist tööriista ühiskonna muutmiseks. Seda teooriat kasutati ajal, mil see asetas end vastukaalu tollastele keskklassi majanduskäsitlustele. Marx nägi oma teooriat vahendina töölisklassile (proletariaadi)) kapitalismi kukutamiseks ja asendamiseks esmalt sotsialismiga ning seejärel kommunismiga. Sotsialism oleks Marxi järgi samm riigi rolli vähenemise suunas; lõppeesmärkina kujutas ta kommunismi kui ühiskonda, kus kaupu ja teenuseid jagatakse "igale vastavalt tema vajadusele, igaühelt vastavalt tema võimetele".

Marxi tööväärtusteooria ja kauba mõiste

Marksistlik majandusteooria tugineb tugevalt tööväärtusteooriale. Marx eristas kauba kasutusväärtuse (kasu, mida kaup annab tarbijale) ja vahetusväärtuse (selle kauba väärtus vahetuses) vahel. Ta väitis, et kauba vahetusväärtus määratakse ära selle tootmiseks vajalikku töömahu ehk tööajalise panuse kaudu. Täpsemalt kasutas Marx mõistet ühiskondlikult vajalik tööaeg — see on keskmine aeg, mis kulub antud kauba tootmiseks ühiskonnas valitsevates keskmistes tootmistingimustes.

• Töötunde ja väärtus: mida rohkem ühiskondlikult vajalikku tööaega on kauba tootmine nõudmas, seda suurem on tema vahetusväärtus.
• Tööjõu eripära: tööjõu (võime töötada) kui kauba väärtus ei võrdu sellega väärtusega, mida töö tegelikult toodab—see on oluline Marxile.

Palga, tööjõu maksumuse ja lisaväärtuse suhe

Marx rõhutas, et kapitalistlik tootmine toimib nii, et kapitalist maksab töötajale palka, mis vastab tööjõu (töövõime) maksumusele — see on summa, mis on vajalik tööliste ja nende pere ülalpidamiseks ja tööjõu taastootmiseks (toit, riietus, elamiskulud, lastehoid, haridus jmt). Samal ajal loob töö sama aja jooksul rohkem väärtust, kui on tööjõu maksumus. See ületav osa on Marxile omane mõiste lisaväärtus (surplus value): vahe töötaja loodud väärtuse ja tema tööjõu maksumuse (palga) vahel.

Seega ei maksa kapitalist töölisele kogu selle väärtuse eest, mida too toodab — osa väärtusest jääb kapitalisti kätte kui lisaväärtus. Marx nimetas seda protsessi ekspluateerimiseks: töölisklassi tasustamata töö loob ühiskonna rikkuse, mida kapitalistlik klass omandab.

Klassivõitlus, võõrandumine ja ajalooline muutus

Marxi analüüs näib majanduslike huvide vastanduvusena kahe peamise klassi vahel: töölisklassi ja kodanikkonna) ehk kapitalistide klassi vahel. Kuna kapitalistid omavad ja kontrollivad tootmisvahendeid, saavad nad suunata tootmist vastavalt kasumile, mitte ühiskondlikele vajadustele. Marx kirjeldas kapitalistlikku klassi kui ühiskonna osa, kelle materiaalne olemasolu ei ole tingimata vajalik kõigi vajalike kaupade tootmiseks, kuid kes siiski rikastub töölisklassi tööst.

Olulised mõisted ja väited:

• Võõrandumine: töötingimused kapitalismis eraldavad töötaja tema töötoodangu ja eneseteostuse; töö muutub väline ja võõras jõuks.
• Klasside ajalooline vastandus: Marx pidas klassivõitlust ajaloo peamiseks mootoriks — selles võitluses nägi ta potentsiaali klassisüsteemi ja eraomandi lõpetamiseks.
• Revolutsiooniline üleminek: Marx nägi ajalooliselt progressiivsena töölisklassi võimet haarata kontroll tootmisvahendite üle, likvideerida kapitalistlikud vastuolud ja lõpuks taandada klassierinevused.

Kapitalismi sisemised vastuolud ja kriisikäitumine

Marx tuvastas kapitalismis mitmeid sisemisi vastuolusid, mis tema arvates viivad perioodiliste majanduskriisideni ja lõpuks süsteemi üleminekuni. Mõned keskpunktid:

• Katsumine kasumi maksimeerimisele: kapitalistlik tootmine püüab suurendada lisaväärtust (kasumit), mis ajendab tööprotsesside intensiivistamist, tööjaotuse muutmist ja tehnoloogilist uuendamist.
• Kohanemispiirid ja ületootmine: kuna tootmine on suunatud kasumile, mitte otseselt sotsiaalsetele vajadustele, võib tekkida ületootmine, kus toodetakse kaupu, mida turg ei suuda ära võtta — see põhjustab kriise.
• Kasu määra langev tendents: Marx väitis, et kapitali organilise koostise kasv (rohkem konstantset kapitali nagu masinad võrreldes elava tööga) võib pikemas perspektiivis survestada kasumimarginaale, mis suurendab ebastabiilsust.

Marksismi praktiline tähendus ja erinevad tõlgendused

Marksistlik teooria ei ole monoliitne — sellel on läbi ajaloo erinevaid tõlgendusi ja rakendusi nii teoreetiliselt kui poliitiliselt. Mõned olulised tähelepanekud:

• Marx pakkus analüütilisi vahendeid kapitalismi mõistmiseks (töötasud, lisaväärtus, klassivõitlus), millel on jätkuv tähtsus majandusteoorias ja sotsiaalteadustes.
• 20. sajandi poliitilised liikumised tõlgendasid Marxi erinevalt: mõned rõhutasid revolutsiooni ja riikliku võimu kehastamist (proletariaadi diktatuur), teised reformimeetmeid ja sotsiaaldemokraatiat.
• Kaasaegsed marksistlikud autorid arendavad Marxi ideid edasi, sidudes neid globaliseerumise, finantseerimise, jäätmekäitluse ja ökoloogiliste piiride küsimustega.

Kokkuvõte

Marksistlik majandusanalüüs keskendub sellele, kuidas töö ja tootmisprotsessid loovad väärtust ning kuidas kapitalistlik omandisuhe suunab selle väärtuse jaotamist. Peamised tööstuslikud mõisted on: ühiskondlikult vajalik tööaeg (kauba väärtuse alus), tööjõu maksumus (palkade alus) ja lisaväärtus (kapitalisti kasum tööliste tasustamata töö arvelt). Marxi järgi tekitab kapitalismis toimuv ekspluateerimine ja klasside vastandus ajaloolisi pingeid, mis võivad viia ühiskondliku ümberkorralduseni sotsialistliku ja lõpuks kommunistliku ühiskonna suunas.

Küsimused ja vastused

K: Mis on marksistlik majandus?

K: Milleks tahtis Marx seda vahendit kasutada?

K: Mida ütleb tööjõu väärtusteooria?

K: Kes Marx näeb tootmisvahendeid kontrollivat?

K: Kuidas saavad kapitalistid Marxi järgi rikkust?

Otsing