Newfoundlandi koer — suur ujuja ja päästekoer: omadused, tervis, hooldus

Newfoundlandi koer — suur, veekindel ujuja ja tõeline päästekoer. Lugege omadusi, terviseohu, hooldus- ja treeningnõuandeid selle lojaalse ning perekeskse tõu kohta.

Newfoundland on suur koeratõug, mis on pärit Newfoundlandist. Alguses kasutasid neid kalurid ja meremehed peamise tööriistana kaubaveol ja laeva kõrvalt inimestele abi pakkumisel – newfoundlandi koerad hüppasid üle parda, et päästa uppujaid. Nad on tuntud kui suurepärased ujujad, sest nende karvkate on veekindel, jalad on võrkjad ja keha on lihaseline, mis teeb neist töökindlad päästekoerad.

Välimus ja suurus

Newfoundlandi koer on väga suur ja jõuline. Täiskasvanu turjakõrgus on tavaliselt 26–28 tolli (66–71 cm) ning kaal jääb sageli vahemikku 100–150 naela (45–68 kg), soomõjudest sõltuvalt on isased üldiselt suuremad kui emased. Nende karvkate on tavaliselt pikk ja tihe, värvitooniks must, pruun või hall. Karvkate koosneb õlist välimisest karvast ja pehmest aluskarvast, mis tagab head vee- ja ilmastikukindluse. Pea on massiivne, nägu suhteliselt sile väheste kortsudega; kõrvad on pikad ja laiad ning kael tugev ja lihaselise hoiakuga. Rindkere on lai ja sügav, mis koos tugeva hingamiseluga aitab ujudes ja töö tegemisel. Reied ja tagakeha on lihaselised ning saba tugev – oluline ujuvuse ja juhitavuse tagamiseks.

Iseloom ja õppimisvõime

Newfoundlandid on tuntud oma rahuliku, õrna ja lojaalse loomuse poolest. Nad on tavaliselt kannatlikud lastega, kaitsvad ja soojad perekonnaliikmed, mistõttu neid on sageli kasutatud ka valve- ja päästekoertena. Koerte koolitamisel sobib neile positiivne ja kannatlik lähenemine; nad pole äärmiselt kuulekad nagu mõned töökoerad, kuid reageerivad hästi järjepidevatele, pehmetele käskudele ja motiveerivatele preemiatele.

Tervis ja geneetilised probleemid

Newfoundlandid võivad olla vastuvõtlikud mitmetele tõule omastele terviseprobleemidele. Sagedasemad on puusadüsplaasia ja küünarliigese probleemid, mistõttu on oluline noorena kasvades jälgida liigset koormust ja järgida õiget toitumist. Newfoundlandid võivad samuti haigestuda pärida subvalvulaarse aordistenoosi, mis on südamega seotud probleem. Lisaks esineb tõul tsüstinuria (kivi tekke risk), kilpnäärme alatalitlus ning harvemini ka kardiomüopaatia ja silmaprobleemid. Soovitatav on teha tõutervise uuringud: puusa- ja küünarnuki radioloogiline hindamine, südame kuulamine ja vajadusel kardioloogilised uuringud, silmaeksamid ning geneetilised testid, kus need on olemas.

Hooldus ja karvahooldus

Newfoundlandi paksu topeltharjaga karvkatte hooldus nõuab regulaarsust. Põhilised soovitused:

• Harjamine vähemalt kord nädalas, tiheda aluskihi puhastamiseks ja kinnikasvanud karvade ning mustuse eemaldamiseks; aktiivsel karvavahetuse ajal võib vaja minna sagedasemat harjamist.
• Vannitamine vastavalt vajadusele, kuid mitte liiga sageli, et mitte eemaldada kaitsvat karvaõli; pärast ujumist kuivatada hoolikalt kõrvu ja nahaaluseid kokkuliibuvaid kohti.
• Kõrvade kontroll ja puhastamine – kuna kõrvad on pikad, võivad need jääda niiskeks ja tekib kõrvaärritus või infektsioon.
• Küünte lõikamine, hammaste hooldus ja regulaarsed hambaarsti kontrollid nii nagu kõigi suuremate tõugude puhul.

Treening, töö ja sobiv eluviis

Kuigi Newfoundlandid on suured ja tugevad, ei vaja nad äärmuslikku füüsilist koormust; igapäevane jalutuskäik, vaba jooksmine turvalisel alal ja ujumine hoiavad nad heas vormis. Ujumine on nende loomulik tugevus ja suurepärane madalkoormusega trenn. Noortel koertel tuleb vältida liigselt rasket hüppamist ja kõrge mõjuga tegevusi, kuni nende luustik on täielikult välja arenenud, et vähendada liigesevigastuste riski.

Toitumine ja kaalukontroll

Newfoundlandid vajavad kvaliteetset, suure tõu energiavajadusele kohandatud toitu, mis toetab liigeste tervist ja kontrollib kasvu noorloomadel. Söögiportsjonid ning valkude ja rasvade sisaldus tuleb kohandada koera vanuse, aktiivsuse ja ainevahetuse järgi. Ülekaalulisus koormab liigeseid ning suurendab paljude haiguste riski, seetõttu on kaalukontroll väga oluline.

Eluiga ja perekondlik sobivus

Newfoundlandide keskmine eluiga on tavaliselt 8–10 aastat. Nad sobivad hästi peredesse, kus on ruumi, aega hoolduseks ja võimalus pakkuda mõõdukat liikumist ning palju sotsialiseerimist. Korteriolukorras sobivad nad ainult siis, kui omanik suudab tagada piisava liikumise ja hoolsalt hooldada karva; parim on eluhoone või maatükk, kus koeral on ruumi liikuda.

Kokkuvõte

Newfoundland on suur, õrn ja töökas koeratõug, kelle tugevused on eriti ujuma- ja päästemisvõime. Enne tõu valimist tasub hinnata oma võimalusi regulaarseks hoolduseks, veterinaarseteks uuringuteks ning sobivaks elukeskkonnaks. Nõuetekohase hoolduse, treeningu ja veterinaarse jälgimisega on Newfoundland suurepärane ja lojaalne kaaslane perekonnas.

Küsimused ja vastused

K: Kust on pärit uusfoundlandi tõug?

K: Milleks kasutati newfoundlandi tõugu algselt?

K: Kui suured on newfoundlandi koerad?

Küsimus: Mis värvi on uusfoundlandi karvkate?

K: Millise temperamendiga on newfoundlandid?

K: Kas omanikud peavad oma newfoundlandi koeri sageli hooldama?

K: Kas on mingeid terviseprobleeme, mis võivad seda tõugu mõjutada?

Otsing