Progressiivne partei (USA, 1912) — 'Härjapõdrapartei' ja Theodore Roosevelt

Progressiivne partei (1912) – Theodore Roosevelti tuntud "härjapõdrapartei": loo, reformid ja 1912. aasta valimiste mõju Ameerika poliitikale.

Progressiivne partei oli kolmas partei Ameerika Ühendriikides, mille lõi 1912. aastal endine president Theodore Roosevelt. Ta astus erakonna ette pärast seda, kui ta kaotas vabariiklaste partei presidendikandidaadi kandidaadi esitamise ametisolevale presidendile William Howard Taftile ja leidis, et olemasolev vabariiklik partei ei toeta piisavalt progressiivseid reforme. Uus partei oli tuntud selle poolest, et võttis progressiivsete ja populistlike reformide osas edumeelsed seisukohad ning meelitas ligi kuulsaid riiklikke reformijaid. Parteid hakati sageli kutsuma "härjapõdraparteiks" (inglise keeles "Bull Moose Party"), sest Roosevelt ütles avalikult, et tunneb end "tugevana nagu härg hirv" — väljend, mis andis erakonnale populaarse hüüdnime.

Taust ja asutamine

Progressiivse partei tekkimise taustaks olid 1900. aastate alguse ühiskondlikud pinged: kiire linnastumine, töötajate ja ametiühingute nõudmised, kartellid ja korporatsioonide kasv ning laiem avalik surve poliitilise reformi järele. Theodore Roosevelt oli varem presidendina toetanud mitmeid reforme (nt looduskaitse, ettevõtete reguleerimine), kuid tema ja konservatiivsemad vabariiklased läksid poliitiliselt lahku, mis tõi kaasa erakonna lõhestatuse ja uue partei moodustamise 1912. aastal.

Programm ja põhiteemad

Roosevelti juhitud Progressiivne partei pakkus välja ambitsioonika reformiplaani, mida ta nimetas sageli "New Nationalism" ehk uue rahvuslikkuse programmina. Peamised punktid olid:

• Suurem valitsuse roll ettevõtete ja monopolide reguleerimisel ning tugevam tarbijakaitse;
• Sotsiaalsed meetmed nagu töötushüvitis, vanaduspensionid ja tööõnnetuste hüvitised;
• Töötajate õiguste parandamine: 8-tunnine tööpäev, miinimumpalk ja tugevam töökaitse;
• Poliitilised reformid: otsene senaatori valimine, algatus- ja rahvahääletusprotseduurid ning valimisreformid;
• Naiste valimisõigus toetamine ja laiem sotsiaalne õiglus;
• Looduskaitse ja riikliku maa ning ressursside säästlik käsitlemine.

Need seisukohad erinesid mõnes punktis demokraatide juhtivast programmist ja ka Tafti juhtimisel toimunud vabariiklikust poliitikast, mistõttu progressiivse partei platvorm tõmbas ligi paljusid reformihuvilisi valijaid.

1912. aasta presidendivalimised

Progressiivne partei saavutas oma suurima edu 1912. aasta presidendivalimistel, kus Theodore Roosevelt kandideeris ja sai märkimisväärse rahva toetuse. Vaidlus kahe vabariiklase (Roosevelt ja Taft) vahel lõhestas traditsioonilise vabariiklaste hääle, mis aitas oluliselt kaasa demokraatide kandidaadi Woodrow Wilsoni võidule. Roosevelt saavutas valimistel tugeva tulemuse — ta tuli teiseks, kogudes märgatava osa rahvahääletusest ja võites mitmeid osariike — kuid ei suutnud võita piisavalt elektoraatide hääli presidendiks saamiseks.

Allakäik ja pärand

Pärast 1912. aasta valimisi hakkas Progressiivne partei kiiresti nõrgenema. Osa tema liikmetest naases tagasi vabariiklaste ridadesse, teised läksid demokraatide või kohalike reformirühmituste juurde. Partei konkreetne organisatsiooniline jõud kadus peagi ning 1920. aastateks oli see praktiliselt olematu. Kuigi partei kui institutsioon ei püsinud, jäi tema pärand oluliseks: paljud progressiivsed ideed, nagu ametiühingute õigused, sotsiaalkindlustusmehhanismid, ametlikud tööohutuse reeglid ning laiem riiklik regulatsioon, said hiljem laiemat toetust ja mõjusid Ameerika poliitikas aastakümnete jooksul.

Kokkuvõttes oli Progressiivne partei 1912. aastal märkimisväärne poliitiline nähtus, mis peegeldas selle aja sotsiaalseid ja majanduslikke pingeid ning aitas kiirendada mitmete reformide arutelu Ameerika ühiskonnas.

Otsing