Volitusega abiellumine (proxy) — määratlus, ajalugu ja õigus

Volitusega abiellumine (proxy) — määratlus, ajaloolised näited ja tänane õiguslik seis: kas ja kus on proxy-abiellumine seaduslik ning millised reeglid kehtivad.

Asendusabielu (inglise keeles proxy marriage või marriage by proxy) on abieluvorm, kus üks või mõlemad abielupooled ei ole isiklikult kohal, vaid on esindatud volituse alusel (volikirja või esindaja kaudu) ning ametlik abiellumine toimub esindaja vahendusel. Euroopa kuningate ja aadlike puhul oli tavaline, et nad abiellusid proxy-abielu teel — see võimaldas liite sõlmida kaugelt, enne kui noorpaar kohtus isiklikult. Näiteks Napoleon I Prantsusmaal abiellus volikirja teel Parma hertsoginna Marie Louise'iga ning Katariina Aragoniast abiellus prints Arthuri volikirja teel. Peter Paul Rubensi kuulsal 17. sajandi maalil on samuti kujutatud Marie de' Medici abielu volikirjaga.

Määratlus ja variatsioonid

Volikiri võib olla ühepoolselt antud (üks pool esindab teist) või kasutada nn kahekordset volitust, kus mõlemad pooled on esindatud. Volitusega abiellumise praktika ja terminoloogia võivad riigiti erineda. Oluline on eristada volitusega sõlmimist ja lihtsalt rituaalset esindamist — õiguslikul tasandil nõuab kehtiv abielu tavaliselt konkreetseid formaalsusi (nt tunnistajad, registripidaja vormistus, notariaalne volitus).

Ajalooline taust

Volitusega abiellumine oli keskajal ja varauusel ajastul levinud vahend poliitiliste liitude ja dünastiliste kokkulepete sõlmimisel. Liitlased suutsid nii järjestada troonipärimisi, liitumisi ja territooriumivahetusi, ilma et reisid või isiklik kohalolek oleksid takistuseks. Relatiivsed teised ajaloost tuntud näited on mainitud eespool.

Õiguslik staatus tänapäeval

• Erinev riigiti. Enamikus riikides on volitusega abiellumine kas piiratud, rangelt reguleeritud või otseselt keelatud. Mõnel pool (sh teatud islamiusulistes riikides) on selline vorm tavapärasem, kuna religioossed tavad ja riiklik seadusandlus seda võimaldavad.
• Mõned USA osariigid. Mõnes USA osariigis võidakse tunnustada volitusega abiellumist, eriti olukordades, kus üks osapool on sõjaväes või muul põhjusel kohustuslikult eemal. On ka harvaesinevaid õigusraamistikke, mis lubavad mõningaid erandeid (näiteks piiratud tingimustel).
• Rahvusvaheline tunnustamine. Abielu kehtivus sageli sõltub sellest, kas see on sõlmitud vastavalt kohalikele seadustele seal, kus see toimus; teisest riigist tunnustamine võib nõuda täiendavaid vorminõudeid või keelduda, kui peetakse, et õigused on rikutud (nt sundabielu).

Protseduur ja tingimused

Olenevalt riigi õigusest võib volitusega abiellumine eeldada järgmisi samme:

• kirjalik volikiri või notariaalselt tõestatud esindusvorm;
• abiellumisele eelnev isiklike andmete ja nõusoleku kontroll (vanus, tahe, pädevus);
• vajalikud tunnistajad, registripidaja või usulise teenistuse läbiviija kohalolek;
• mõningates jurisdiktsioonides nõutakse täiendavaid dokumente, nt varasemat abieluseisu tõendavad dokumendid, perekonnaseisuraamatud jms.

Tänapäevased kasutusalad ja probleemid

Volitusega abiellumist kasutatakse tänapäeval peamiselt erandjuhtudel: sõjaväelased või elukohast eemal viibivad isikud, diplomaatiline teenistus, tervise- või liikumispiirangud ning mõnikord usulistel või traditsioonilistel põhjustel. Samas tekitab see ka mitmeid probleeme:

• Õiguslikud vaidlused: kas abielu on kehtiv ja millistes olukordades seda tunnustatakse;
• Immigratsiooniriskid: volitusega abiellumisi on kasutatud mõnikord immigratsiooni eesmärgil, mistõttu kontroll ja tõendamine võivad olla karmimad;
• Sundabielu ja pettus: esindusega abiellumise puhul on suurem risk, et nõusolek ei ole vabatahtlik või et dokumente võidakse väärendada;
• Tõendamise keerukus: välismaal sõlmitud volitusega abiellumise õiguslik tunnustamine nõuab tihti apostille’i, notariaalset tõestust või konsulaarset registrit.

Õiguslik mõju ja tunnustamine

Kehtivalt sõlmitud volitusega abielul võivad olla samad juriidilised tagajärjed nagu tavalisel abielul: õigused ja kohustused perekonnaõiguse, pärimise, sotsiaalkindlustuse ja muu ees. Kuid praktikas tuleb arvestada, et abielu tunnustamine teises riigis või ametiasutuses võib nõuda lisadokumente ja kontrolli abielu kehtivuse kohta vastavalt selle jurisdiktsiooni seadustele.

Kokkuvõte

Volitusega abiellumine on ajalooliselt ja tänapäevalgi kasutatav abieluvorm, mis võimaldab abielluda ka siis, kui pooled ei saa isiklikult kohal olla. Selle õiguslik staatus ja vorminõuded erinevad oluliselt riigiti, mistõttu on oluline enne sellise abielu sõlmimist uurida kohalikke seadusi ning koguda nõutavad volitused ja tõendid. Volitusega abielud on eriti tundlikud küsimused seoses nõusoleku, pettuse ja rahvusvahelise tunnustamisega, mistõttu sageli soovitatakse kasutada notarit, juristi või ametiasutuse juhiseid, et tagada abielu õiguspärasus ja hilisem tunnustamine.

Otsing