"Tutt-tutt" ehk "Riquet'i tutt" (prantsuse keeles: Riquet à la houppe) on Charles Perrault' kirjutatud muinasjutt, mis ilmus esmakordselt 1697. aastal Pariisis Claude Barbin'i väljaandel kogumikus "Histoires ou contes du temps passé" (tuntud ka kui Perrault' kaheksaliikmeline muinasjuttude valimik). Tegemist on kirjandusliku muinasjutuga, mille motiivides on tunda antiiksest loost Eros ja Psyche ning hilisemast traditsioonist tuntud Kaunitari ja koletise (Beauty and the Beast) elemente.

Lühikokkuvõte

Lugu keskendub kahesusele: kole, kuid erilise taiplikkusega prints Riquet ja erakordselt ilus, kuid lihtsameelne printsess. Riquet armub printsessi ja pakub tema abielu eest kingituseks tarkust — ta annab talle teravmeelsuse ja arukuse. Lõpuks vastab printsess omakorda talle heldusega ning teeb Riquet'ist kaunis — nii saavad mõlemad ära antud omadused, mis viib nende õnneliku liiduni. Jutu fookus onki suhte ja omaduste vahetusel: ilu ja tarkus ei eksisteeri üksinda, vaid tasakaalustavad üksteist.

Peategelased

  • Riquet — ebatraditsiooniline prints: välimuselt kole, aga vaimult terav ja leidlik.
  • Printsess — väga ilus, kuid ilma erilise mõistmisvõimeta; tema ilu on lugu keskne probleem ja draivi allikas.
  • Abistavad elemendid — loos esinevad maagilised või allegoorilised aktid (kingituse andmine, lubadused), mis võimaldavad karakteritel üksteist muuta.

Teemad ja motiivid

  • Ilu ja tarkus: loos vaadeldakse, milleks on väärtused ilu ja mõistus ning mis juhtub, kui üks ilma teisega tasakaalustamata jääb.
  • Kingituse ja vahetuse motiiv: Riquet annab tarkuse nagu maagilise kingituse; vastutasuks saab ta ilu — idee, et omadusi võib \"andmise\" kaudu omandada, on muinasjutu kesksel kohal.
  • Kirjanduslik (mitte rahvapärane) päritolu: Perrault' jutt on teadlikult kirjutatud kirjandusliku muinasjutena, mitte otse rahvapärimusest kogutuna, mistõttu selles on autorispetsiifilisi nüansse ja moraalseid kommentaare.
  • Sarnasus antiiksete ja teise perioodi lugudega: loos on tunda paralleele Eros ja Psyche ning Beauty and the Beast motiividega — armastus, katsetused ja muundumine.

Avaldamine, tõlgendused ja mõju

"Riquet à la houppe" ilmus 1697. aastal Perrault' kogumikus, mis aitas kujundada moodsat muinasjutužanri ja säilitas tema jutte Euroopa kirjanduskanonis. Kuigi lugu ei pärine otseselt rahvapärimusest, on selle motiivid levinud ka suulisemas traditsioonis ja hilisemas kirjanduses. Perrault lisas sageli oma lugudele moraale ja selgeid moraalseid tähelepanekuid, mis suunasid lugejaid õnne, vooruste ja abielu kohta järele mõtlema.

Sarnased versioonid ja allikad

Sarnaseid või eelnevaid variante leidub mitme autori loomingus. Näiteks:

  • Catherine Bernardi versioon tema 1695. aasta romaanis Inès du Cordoue, mis sisaldab mõningaid algmotiive.
  • Marie-Jeanne Lhéritier' muinasjutt Ricdin-Ricdon, mis jagab teemade ja struktuuri poolest sarnasusi Perrault' looga.
  • Giambattista Basile'i Lo Cattenaccio ("Padlock") Pentamerone'ist — vanemate rahvalike narratiivide hulka kuuluv tekst, millel on distantsilt sugulusjooni.

Kuigi need lood ei ole identsed, näitavad nad sama motiivide võrgustikku, mida eri autorid ja piirkonnad on kirjanduslikult töödelnud.

Konkreetsed tähelepanekud

  • Perrault' jutud keskendusid tihti sotsiaalsetele sõnumitele — Riquet'i tutt rõhutab, et ilu ilma mõistmata või mõistus ilma empaatiani ei paku püsivat õnne.
  • Lugu näitab ka, kuidas kirjanduslikud muinasjutud kombineerivad mütoloogilisi ja rahvapäraseid elemente, luues uusi narratiive, mida hiljem taasloojaid ja tõlkijaid mõjutasid.

Riquet'i lugu on jätkuvalt uurimise ja tõlkimise objekt — nii teaduslikes analüüsides kui ka populaarsetes väljaannetes — kuna see peegeldab 17. sajandi maitseid ja väärtushinnanguid ning näitab, kuidas muinasjutu vormi kaudu saab käsitleda inimsuhteid, voorusi ja identiteeti.