Rhea: Saturni kuu ja selle võimalik õhuke rõngassüsteem

Voyager 1 nägi 1980. aastal Rheast allapoole Saturni magnetvälja lõksus olevat ala, kus ei olnud nii palju energeetilisi elektrone. Need mõõtmised, mida ei ole kunagi selgitatud, tehti kaugemal kui Cassini andmed.

26. novembril 2005 sooritas Cassini oma esmase missiooni raames ühe sihtotstarbelise Rhea möödasõidu. See möödus Rhea pinnast 500 km kauguselt, Saturni magnetvälja allavoolu, ja nägi sellest tulenevat plasmahoogu, nagu ka teiste kuude, näiteks Dione ja Tethys, puhul. Neil juhtudel katkesid energeetilised elektronid, kui Cassini ületas kuude plasmavarju (piirkonnad, kus kuud ise takistasid magnetosfääri plasma jõudmist Cassini'sse). Rhea puhul aga hakkas elektronide plasma vähenema kaheksakordsel kaugusel ja vähenes järk-järgult, kuni Cassini sisenedes Rhea plasmavarjusse toimus oodatud järsk langus. Laiendatud kaugus vastab Rhea Hill'i sfäärile, mis on 7,7-kordne Rhea raadius, mille piires orbiitidel domineerib Rhea, mitte Saturni gravitatsioon. Kui Cassini väljus Rhea plasmavarjust, tekkis vastupidine muster: Energiliste elektronide järsk tõus, seejärel järk-järguline tõus kuni Rhea mäe kera raadiuseni.

Need näitajad on sarnased Enceladuse näitajatega, mille lõunapooluselt väljuv vesi neelab elektronplasma. Rhea puhul on neeldumismuster siiski sümmeetriline.

Lisaks sellele nägi magnetosfääri pildistamise instrument (MIMI), et seda õrna gradienti katkestas kolm järsku plasmavoolu langust mõlemal pool kuud, mis oli samuti peaaegu sümmeetriline.

2007. aasta augustis läbis Cassini taas Rhea plasmavarju, kuid kaugemal allavoolu. Selle mõõtmistulemused olid sarnased Voyager 1 mõõtmistulemustega.

Puuduvad kujutised või otsesed vaatlused materjalist, mis arvatavasti neelab plasmat, kuid tõenäolisi kandidaate oleks raske otseselt avastada. Täiendavad vaatlused on planeeritud Cassini esimese missiooni pikendamiseks, kusjuures kavandatud möödumine on kavandatud 2. märtsiks 2010. aastal.

Cassini möödumisrada muudab magnetiliste näitude tõlgendamise keeruliseks.

Magnetosfääri plasmat neelava aine ilmsed kandidaadid on neutraalne gaas ja tolm, kuid elektronide arvu vähenemise seletamiseks on vaja palju suuremaid koguseid, kui Cassini mõõtmised võimaldavad. Seetõttu väidavad leidjad, keda juhib Geraint Jones Cassini MIMI meeskonnast, et elektronide vähenemine peab olema põhjustatud Rhea ümber tiirlevate tahkete osakeste poolt:

Elektronandmete analüüs näitab, et see takistus on tõenäoliselt Rhea ekvaatoritasapinna lähedal asuva madala optilise sügavusega materjaliketta kujul ja et see ketas sisaldab kuni ~1 m suuruseid tahkeid kehi.

Kõige lihtsam seletus sümmeetrilistele punktsioonidele plasmavoolus on "pikendatud materjalikaared või -rõngad", mis tiirlevad Rhea ekvaatoritasapinnal. Need sümmeetrilised süvendid sarnanevad mõnevõrra sellega, kuidas 1977. aastal leiti Uraani rõngad.

Siiski ei ole kõik teadlased veendunud, et täheldatud märgid on põhjustatud rõngassüsteemist. Piltidel ei ole näha ühtegi rõngast, mis seab vähemalt väga väikese tolmu suurusega osakestele väga madala piiri. Lisaks oleks eeldatavasti kivimitest koosnev rõngas tekitanud tolmu, mis oleks tõenäoliselt ka piltidel näha olnud.

Simulatsioonid näitavad, et tahked kehad võivad stabiilselt tiirelda Rhea ümber selle ekvaatoritasandi lähedal astronoomiliste ajaskaalade jooksul. Dione ja Tethyse ümber ei pruugi nad olla stabiilsed, sest need kuud on Saturnile palju lähemal ja seetõttu on neil palju väiksemad Hilli kerad, või Titani ümber, sest tema tihe atmosfäär takistab neid.

Rõngaste võimaliku päritolu kohta on tehtud mitmeid ettepanekuid. Kokkupõrge võis tuua materjali orbiidile; see võis juhtuda alles 70 miljonit aastat tagasi. Rhea ümber orbiidile sattunud väike keha võis puruneda. Mõlemal juhul oleks prahi lõpuks asunud ringikujulisele ekvaatoriaalsele orbiidile. Arvestades nende pikaajalist orbiidi stabiilsust, on siiski võimalik, et nad on säilinud Rhea enda tekkimisest.

Et erinevad rõngad oleksid olemas, peab neid midagi eraldama. Ettepanekute kohaselt võib olla tegemist kuukeste või materjalikogumitega ketta sees, mis sarnanevad Saturni A-rõnga sees nähtutega.