Sahara pumba teooria: kliimitsüklid, liikide eraldumine ja ränne

Sahara pumba teooria — põhiprintsiip

Sahara pumba teooria püüab seletada, kuidas taimed ja loomad liikusid Aafrikast Lähis-Itta ja sealt edasi Euroopasse ja Aasiasse. Teooria keskmes on vahelduvad märjad ja kuivad faasid Sahara piirkonnas: kui Sahara muutub niiskemaks, tekivad rohked järved, jõed ja rohumaad, mis võimaldavad elu laienemist; kuivadel perioodidel tõmbub elu kokku ellujäämiseks sobivatesse refugiaaldialektidesse (peidetud elupaikadesse).

Kuidas pump töötab (mehhanism)

Sahara niiskusfaasid on tihedalt seotud Maa orbiidi muutustega (peamiselt pretsessiooniga), mis mõjutavad Lääne-Aafrika monsuuni tugevust. Kui monsuun nihkub põhja ja tugevneb, saab Sahara lisasademeteni ning muutub ajutiselt savanniks — järved (nt Tšaadi järv) ja jõed täienevad, mõnikord tekivad voolukorrid, mis seovad Aafrika sisealade elustikku idapoolsete ja põhjapoolsete aladega. Kui monsuun taandub lõuna poole, hakkab aurumine üle kaaluma ja alad kuivenema: järvede veetase langeb, jõed muutuvad kuivaks ja rohumaastik taandub.

Mõju taimestikule, loomastikule ja liigierinevusele

Niiskematel perioodidel laieneb Aafrika tüüpiline taimestik ja loomastik põhja suunas — paljud liigid saavad levitada oma levila. Kuiva perioodi saabudes taanduvad samad kogukonnad sobivamatesse piirkondadesse, näiteks Atlase mägedesse, Lääne-Aafrikasse, Niiluse orgu või idas Etioopia kõrgustikule ja Keeniasse, või loodesse üle Siinai ookeani Aasiasse. See ajutine geograafiline eraldatus lahutab mõnede liikide populatsioonid erineva kliimaga aladel, sundides neid kohanema. Pikaajaline eraldatus võib viia liikide jagunemiseni (allopaatiline speciatsioon).

Niiluse ja jõeorude roll

Kõrged voolu- ja kuivusfaasid mõjutasid ka suuri jõesüsteeme. Näiteks uurimused viitavad, et üks periood, mil Niiluse voolamine lakkas või muutus väga väheseks (umbes 1,8–0,8 miljonit aastat tagasi), võis peatada rändekoridori jõesüsteemide mööda ja mõjutada looduslikku ühendust põhja ning lõuna vahel.

Inimeste ränne — neli peamist lainet

Sahara pumba mehhanismiga on seotud ka mitmed inimeste Aafrikast väljasuremise ja leviku faasid. Neid on sageli kirjeldatud nelja peamise lainena (ajaliselt ja liigituslikult võivad eri autorite käsitlused erineda):

• Varajane Pleistotseeni ränne (hõlmab umbes varajast Pleistotseeni, näiteks Homo erectuse ja teiste varajasemate liikide väljapääs Aafrikast). Niisugused rännud kasutasid soodsamaid niiskeid perioode ja jõeorude koridore.
• Keskmise Pleistotseeni rännud (hiljemad Homo-liinid, sealhulgas võimalikud eellased Homo heidelbergensisele ja Neandertallaste ettekujutused), mis sünkroniseerusid vaheliste kliimaperioodidega ja andsid liikumisvõimaluse üle Saharest ida või põhja suunas.
• Hiljane Pleistotseeni väljasuremine/Aafrika-väljaränne (nt anatoomiliselt modernsete inimeste esmased väljapääsud, seotud märgade faasidega MIS 5 ja MIS 3 ajal; ajavahemikud võivad ulatuda ~130 000–60 000 aasta eest sõltuvalt andmetest).
• Holotseeni ja neoliitiline levik (pärast viimast jääaega, umbes viimase 12 000 aasta jooksul) — inimeste, põllumajanduse ja põllumajandusloomade laialdasem levik, mida hõlbustasid Aafrika ja Lähis-Ida vahelised rohelisemad koridorid.

Märgin, et ajad ja liigid võivad eri uuringutes erineda: geneetilised, arheoloogilised ja paleoökoloogilised andmed annavad koos parima pildi, kuid üksnes üks tüüpi tõend ei tähenda lõplikku tõestust.

Tõendid, mis toetavad teooriat

• Paleoökoloogilised rekonstruktsioonid (tollased järve- ja liivakihtide analüüsid, setted, isotoop- ja pöödelogid) näitavad korduvaid niiskeid perioode.
• Pollenianalüüsid ja taimefossiilid dokumenteerivad levikumuutusi ja rohumaade/puistute võnkumist.
• Fossiilid ja liikumismärgid loomadel näitavad edasikandumist uutesse piirkondadesse niiskete perioodide ajal.
• Genetilised uuringud (mtDNA, Y-kromosoomi ja genoomiandmed) näitavad populatsioonide lahknemist ja geneetilise segu mustreid, mis vastavad korduvatele migratepulssidele.

Piirangud ja teaduslikud vaidlused

Sahara pumba teooria on võimas raamistik, kuid see ei selgita kõike üheselt. Peamised väljakutsed on:

• Ajastuse ja korrelatsiooni täpsustamine — erinevad andmestikud võivad näidata erinevaid ajajoone.
• Regionaalsed eripärad — Sahara ei olnud üle kogu ala ühtlaselt roheline; kohalikud tingimused võisid määrata, millised koridorid olid kasutatavad.
• Tõendusmaterjali katvus — arheoloogilised leiud on mõnikord nappid või ebaselged, eriti vahemikus ja piirkondades, kus säilivus halvem.

Järeldus

Sahara pumba teooria annab loogilise ja mitmekülgse selgituse, kuidas kliimiringid ja monsuunisüsteemid on kujundanud nii looduse levikut kui ka inimeste rännet Aafrikast väljapoole. Teooria illustreerib, kuidas korduvad märjad perioodid avasid rändekoridore ja soodustasid levikut, samas kui kuivad faasid soodustasid populatsioonide eraldumist ja võimalikku liikide tekkimist. Uurimised — alates geoloogilistest ja paleoekoloogilistest uuringutest kuni geneetika ja arheoloogiani — täiendavad pidevalt meie arusaama nende protsesside ajaloost ja tähtsusest.

Küsimused ja vastused

K: Mis on Sahara pumba teooria?

K: Mis põhjustas muutused piirkonnas leiduvate loomade tüübis?

K: Millal peatus ränne mööda jõekoridore?

K: Kuidas seletab see teooria inimeste väljarännet Aafrikast?

K: Mitu inimväljarändamise lainet on see teooria seni kasutanud?

K: Mis juhtub, kui aurustumine ületab sademete hulka?

Otsing