Sukeldumine

Ajalugu

1600ndatel aastatel lasketi alla sukeldujakell, mis sisaldas õhku. Sukeldujakell on nagu suur, raske, tagurpidi pööratud ämber, mis hoiab vette laskmisel endas õhku. Sukelduja hingas seda õhku sisse ja ujus kella sisse ja välja, et töötada, kuni õhk muutus halvaks. Hiljem pumbati sukeldumiskellasse vooliku kaudu värsket õhku, et sukelduja saaks kauem vees viibida.

Esimesed sukeldumisülikonnad kasutasid rasket vaskist sukeldujakiivrit, millel olid aknad ja õhupumba voolik. Kiiver oli kinnitatud veekindla sukeldumisülikonna külge. Sukeldujad kandsid raskeid pükse ja kõndisid merepõhja peal, sest ujumine ei olnud ohutu. Õhuvoolik saatis kiivrile õhku maapeal või paadis asuvast pumplast, mis asus sukelduja kohal. Õhk voolas läbi kiivri ja pääses läbi ventiili vette ning sukelduja hingas kiivris olevast õhust. See raiskas palju õhku, kuid ei olnud võimalust anda õhku ainult siis, kui sukelduja seda vajas. Seda nimetatakse vabavoolusüsteemiks.

Jacques Cousteau oli prantslane, kes arendas välja mitmed olulised osad sukeldumissüsteemist ja tegi selle kasulikuks. Üks osa oli parem regulaator, mis saatis õhku ainult siis, kui sukelduja hingas sisse. See võimaldas sukeldujatel ühe paagiga kaugemale minna. See oli valmistatud kummist voolikule kinnitatud suukorviga, nii et raske kiiver ei olnud vajalik. See oli piisavalt kerge, et seda saaks kasutada koos uimedega ja hõlpsasti ujuda. Ta tegi ka palju veealuseid filme ja näitas inimestele, mis on vee all ja miks seda on vaja kaitsta.

Pärast Cousteau'd on sukeldumisvarustust täiustatud, et muuta see ohutumaks ja lihtsamaks.

Seadmed

• Sukeldumispaak (üks või mitu), mis sisaldab õhku. Enamiku sukeldumiste puhul on see tavaline suruõhk, kuid pikemate sukeldumiste puhul võib kasutada õhu ja hapniku segu, mida nimetatakse nitroksiks, et vältida dekompressioonihaigust, mida nimetatakse ka kurvaks (liiga kiirest pinnale minekust tulenev valulik või surmav probleem). Paak kinnitatakse sukelduja külge rakmete abil, mis on sageli BCD osa. Sügavamatel sukeldumistel võib kasutada heeliumi sisaldavat hingamisgaasi, et vältida lämmastiknarkoosi, mis võib sukelduja panna käituma nagu joobes ja on ohtlik.
• Regulaator paagist väljahingatava õhu jaoks. See vähendab paagist tuleva õhu rõhku. See kohandab õhku vastavalt sukeldujat ümbritseva vee rõhule, nii et ta saab hõlpsasti hingata igal ohutul sügavusel. Samuti on olemas õhurõhumõõtur, mis näitab, kui palju õhku on paagis veel alles.
• BCD (ujuvuse kontrollseade), mis kontrollib, kas sukelduja ujub või vajub. Sukelduja saab lisada õhku täispuhumisventiili kaudu või eemaldada õhku, avades tühjendusklapi. Sukeldujad võivad kanda ka raskusi, et takistada end ülespoole hõljumist, kui nende sukeldumisülikond on liiga ujuv. BCD võimaldab sukeldujal reguleerida oma ujuvust nii, et ta saab olla neutraalne (ujuda paigal) soovitud sügavusel. Kui sukelduja ujub ülespoole, paisub BCD-s olev õhk, sest veesurve on väiksem, ja sukelduja peab osa õhust välja laskma või ujuma pinnale. Kui sukelduja ujub allapoole, siis surutakse õhk kokku ja sukelduja peab rohkem õhku sisse laskma või vajuma põhja, seega peab sukelduja hoolikalt kontrollima, kui palju õhku on BCD-s, kui tema sügavus muutub.
• Sügavusmõõtja, et teada saada, kui sügaval nad on, ja võib olla ka kell, mis näitab aega või sukeldumisarvuti, mis näitab, kui aeglaselt nad peavad üles tulema, et vältida dekompressioonihaigust. Ohutu sukeldumine sõltub sellest, kui kaua ja kui sügavale sukelduja läheb ning kui kaua on möödunud viimasest sukeldumisest.
• Enamik sukeldujaid kannab sooja hoidmiseks sukeldumisülikonda. See on tavaliselt vahtkummist neprene'i kummist valmistatud ülikond, kuid külmemas vees võib kasutada ka kuiva ülikonda.
• Sukeldujad kannavad maski, mille kaudu nad näevad, sest inimsilm ei suuda vees korralikult keskenduda.
• Ujumisriideid kantakse jalgadel, et ujuda paremini.
• Snorkelit saab kasutada hingamiseks pinnal, kui ujutakse näoga allapoole.

Sertifitseerimine

Sukeldujad seisavad silmitsi ohtudega, mis võivad neid vigastada või tappa, kui nad ei tea, mida teha. Nad võivad kulutada kogu oma õhu ära või saada dekompressioonihaiguse või lämmastiknarkoosi. Inimene peab olema koolitatud, et kasutada varustust ja sukelduda ohutult. Kui nad näitavad, et nad oskavad ohutult sukelduda, saavad nad sertifitseerimiskaardi. Suurim organisatsioon sukeldujate sertifitseerimiseks on PADI (Professional Association of Diving Instructors), kuid sõltuvalt riigist on ka palju teisi. Mõnes turismikohas on lühikursus ilma sertifitseerimiseta ja seejärel viib instruktor sukelduja ühe päeva jooksul madalale sukeldumisele.

Eriliste ohtude tõttu on olemas edasijõudnute klassid näiteks sukeldumiseks veealustes laevavrakkides või nende ümbruses, koopasukeldumiseks ja süvasukeldumiseks (üle 60 jala või 18 meetri).

Seotud leheküljed

• vabasukeldumine - sukeldumine ilma sukeldumisvarustuseta (hinge kinni hoides). Vabasukeldumisel kasutatakse sageli snorgeldamisvarustust. Sertifitseerimist ei ole vaja, kuid see võib siiski olla ohtlik.