Sirius (Koeratäht) — öise taeva kõige heledam kaksiktähtede süsteem

Sirius (Koeratäht) — öise taeva kõige heledam kaksiktäht: 8,6 valgusaastat eemal. Lugege selle heleduse, vanuse ja ajaloo (Sopdet) lummavat lugu.

Sirius on öise taeva kõige heledam täht ning tegelikult kaksiktähtede süsteem, mis asub tähesõlmes Canis Majoris ligidal ja on kergesti nähtav Orioni suunast. Selle näiline heledus on umbes -1,46, mis teeb sellest taevavaatlejate hulgas ühe silmapaistvama objekti. Süsteemi vanuseks hinnatakse ligikaudu 200-300 miljonit aastat; algselt koosnes see tõenäoliselt kahest heledast, sinakast peastaruumist, kuni mõne miljardi aasta vältel üks komponent oma eluetapi lõpetas ja valgeks kääbuseks muutus.

Asukoht ja kaugus

Siriuse süsteem on Maale suhteliselt lähedal: umbes 2,6 parseki, mis vastab ligikaudu 8,6 ly (valgusaastale). Selle lähedus ja kõrge eredus teevad Siriuse silmatorkavaks isegi valgus- ja linnareostuse korral. Samuti on Sirius üks lähinaabritest meie galaktikas ning tal on suur näiv liikumine taevavõlvile ehk tuntud suure proper motion'i poolest.

Komponendid ja omadused

Siriuse süsteem koosneb kahest peamisest komponendist:

• Sirius A — heleda sinakasvalge värvuse ja A-tähesordi tüüpiliste tunnustega peastar: mass on ligikaudu kaks korda suurem kui Päikesel (≈2 M☉), heledus mitmekümnekordne võrreldes Päikesega ja efektiivne temperatuur teeb temast sinakasvalge tajutava tähe. Selle absoluutne heleduse tase muudab Siriuse üheks kõige heledamaks täheks meie lähinaabrite seas.
• Sirius B — valge kääbus: see on tihe, kuum kääbus, mille mass on ligikaudu 1 M☉, kuid raadius vaid mõne tuhande kilomeetri ehk sarnane Maa mõõtmetele. Sirius B oli varem massiivsem peastar, mis lahkus peajärgust ja järelmisena muutus valgeks kääbuseks; tema praegune heleduse tõttu on ta visuaalselt nõrgem kui Sirius A, kuid tähtis gravitatsiooniline partner.

Kahe komponendi liikumine on teada ja hästi mõõdetud: nende orbiidi järjestus ja trükid annavad orbitaalse perioodi ligikaudu 50 aastat ning keskmiseks poolteljeks umbes 20 astronoomilist ühikut. Orbiit on suhteliselt eksentriline, mistõttu nende omavaheline kaugus muutub ajas märgatavalt.

Ajalugu ja avastus

Siriuse kaaslase olemasolu ennustas 19. sajandi keskpaiga taevavaatlusest tulenevalt gravitatsiooniline liikumis-anomaalia; visuaalse kinnituse leidis valdav avastus aastal 1862, kui A. Clark nägi teleskoobiga esimest korda Siriuse valget kääbust. Varem on Siriust tuntud ja tähistatud paljudes kultuurides läbi ajaloo.

Kultuuriline tähendus

Egiptlased nimetasid Siriust "Sopdet" (kreeka keeles Sothis) ja sidusid selle heliakilise tõusuga Niiluse üleujutuse algusega — see oli oluline põllumajanduslik kalenderindikaator. Roomlased ja kreeklased kutsusid eredalt paistvat tähtku "Canicula" ehk koeratäht, mis on andnud aluse väljendile koerapäevad või tuntumalt "suve koerapäevad", mida kasutatakse suvekuumade tähistamiseks. Ka paljud teised rahvad on seadnud Siriuse tähtsale kohale oma mütoloogias, meresõidus ja kalendrisüsteemides.

Kuidas Siriust leida ja vaadelda

Sirius on põhjataevasse vaatlejatele hästi nähtav talveõhtutel: Ida- ja Põhja poolkeral paistab ta kõrgel lõunataevas talvisel õhtul. Siriuse leidmiseks võib kasutada Orionit — joon, mis kulgeb läbi Orioni vöö tähtede suunast, osutab sageli Siriuse suunas. Tänu oma eredusele on Sirius hea objekt nii palja silmaga vaatlejale kui ka väikese binokli või teleskoobiga vaatlejale, kus võib märgata companioni ning komponentide omavahelist nihet pikema aja jooksul.

Muud huvipakkuvad faktid

• Siriuse ereda välimuse ja lähedase asendi tõttu mängib ta tähtsat rolli tähtkujude ja navigatsiooni ajaloolises kasutuses.
• Siriuse B on üks esimesi visuaalselt tuvastatud valgeid kääbuseid ning mängib olulist rolli tähefüüsikas ja evolutsioonimudelite testimisel.
• Siriuse süsteem on uuritud mitme lainepikkuse piirkonnas (optika, UV, röntgen), mis annab teavet nii peatähe atmosfääri kui ka valge kääbuse temperatuuride ja magnetväljade kohta.

Otsing