Sterlinghõbe 925 – definitsioon, koostis, omadused ja ajalugu

Sterlinghõbe on hõbedasulam, mis sisaldab tavaliselt 92,5 massiprotsenti hõbedat ja 7,5 massiprotsenti muid metalle — sellefinaalsust tähistatakse sageli lihtsalt numbriga 925 või siltidega „Sterling” või „925/1000”. Puhas hõbe (näiteks 99,9% ehk 999) on pehme ja kulub kiiresti, mistõttu legeeritakse seda, et saavutada parem tugevus ja töötlusvõime, säilitades samas väärismetalli välimus ja plastilisus.

Koostis ja legeerimise eesmärgid

Sterlinghõbedas on kõige levinum lisand vask, mis suurendab kõvadust ja kulumiskindlust. Vask võib asendada või täiendada muid lisandeid, et parandada sulami omadusi — näiteks vastupidavust tuhmumisele, kulumisele või keemilistele mõjuritele. Teisteks lisanditeks võivad olla germaanium, tsink, plaatina, samuti väikestes kogustes ained nagu räni või boor. Viimastel aastakümnetel on välja arenenud erisulamid, näiteks argentiumhõbe — sellele on lisatud germaaniumi, mis annab parema tuhmumis- ja korrosioonikindluse.

Omadused

  • Välimus: erksalt läikiv, heleda valge tooniga, mis sarnaneb muude väärismetallidega.
  • Mehaanika: oluliselt tugevam ja vastupidavam kui peaaegu puhas hõbe, kuid säilitab hea plastilisuse (töödeldav, lõigatav, voolitud).
  • Tuhmumine: reageerib õhus leiduvate väävliste ühenditega, mis moodustavad pinnale tumeda patina — see on tavaline, kuid enamikul juhtudel taastatav poleerimisega.
  • Keemiline vastupidavus: tundlik kloori ja tugevate hapete suhtes (näiteks kodukeemia, soolveed), mis võivad sulamit kahjustada või põhjustada värvimuutust.

Kasutusvaldkonnad

Sterlinghõbe on traditsiooniliselt kasutusel ehete, nõude, teenindus- ja dekoratiivesemete, müntide ja mõnede muusikaliste instrumentide osade valmistamisel. Tänu heale töötlusvõimele ja ilule on see populaarne juveelitööstuses ning tarvikutes, kus nähtav välimus on oluline.

Markeerimine ja ametlik kontroll

Sterlinghõbeda ja teiste väärismetallide kvaliteet kaitstakse klassikaliste templi- ehk pitserisüsteemidega — ametlikud kontrolliasutused löövad esemetesse markeeringuid ja pitse, mis kinnitavad sulami puhtust. 925-markeering näitab 925/1000 hõbedasisaldust. Briti traditsioonis on longajalugu: näiteks on olemas ajaloolised sümbolid nagu lion passant (liivne lõvi) ja teised regioonispetsiifilised pitserid.

Ajalooline taust

Esimene ametlik — juriidiline — määratlus hõbeda kohta ilmnes 1275. aastal. Edward I seaduses sätestati, et 12 untsi hõbedat peab sisaldama 11 untsi 2 1⁄4 penni kaalust hõbedat ja 17 3⁄4 penni kaalust sulamit, kusjuures 20 penni kaalus troi untsi kohta. See oli osa varasematest pingutustest väärismetallide puhtuse kontrollimiseks ja väärismetallidega seotud pettuste vältimiseks. Alates sellest ajast on markeerimine ja hindamine arenenud ning tänapäeval kehtivad riikide ja piirkondade standardid, mis määravad nõutava puhtuse ja märked.

Hooldus ja puhastamine

  • Igapäevane hooldus: kaitsta esemeid tugevate kemikaalide ja niiskuse eest; hoida neid eraldi, et vältida kriimustusi.
  • Tuhmumise eemaldamine: õrn poleerimine pehme lapiga või spetsiaalsete hõbepuhastusvahenditega. Mõned sulamid (nt argentium) tuhmuva vastupidavuse tõttu vajavad vähem hooldust.
  • Tõsisemad puhastusmeetodid: leebe seebivee leotus ja pehme harjaga pesemine; vältida hapete ja kloorit sisaldavate ainete kasutamist (näiteks pleegitaja), mis võivad sulamit kahjustada.
  • Rhodium-plaatimine: ehteid, eriti valgest kullast, kaetakse vahel rhodiumiga, et anda püsivam õrnvalge toon ja kaitse tuhmu eest — see on aga erinev lahendus kui sterlinghõbega seotud sulam.

Muud märkimisväärsed punktid

  • Kuigi 925 on kõige levinum sterlingstandard, eksisteerivad ka teised hõbeda finessid (näiteks 900, 830 jms), mida kasutatakse teatud piirkondades või tootmisnormides.
  • Arvestada tuleks ka selles, et mõned tänapäevased „hõbedanäolised” esemed võivad olla ainult vooderdatud või kaetud — seetõttu on pitser ja usaldusväärne allikas olulised.
  • Erinevate lisandite ja tootmistehnikate tõttu võivad nüansid (värvitoon, kõvadus, tuhmu kiirus) varieeruda tootja ja sulami järgi.

Sterlinghõbe ühendab traditsiooni ja praktilisuse: see on piisavalt väärismetallne ja esteetiline, kuid samas töökindel igapäevaseks kasutamiseks. Õige hoolduse ja teadliku valikuga tagab sterlinghõbe vastupidavuse ja ilu aastakümneteks.

Zoom

Tiffany & Co. kann, 1871. aasta paiku.

Zoom

Briti hõbedal olevad markeeringud

Zoom

Paar hõbedast kahvlit



Küsimused ja vastused

K: Mis on sterlinghõbe?


V: Sterlinghõbe on hõbedasulam, mis sisaldab 92,5 massiprotsenti hõbedat ja 7,5 massiprotsenti muid metalle, tavaliselt vaske.

K: Kas puhas hõbe sobib esemete valmistamiseks?


V: Ei, puhas hõbe, näiteks 99,9 % puhas, on üldiselt liiga pehme tarbeesemete valmistamiseks, seega tuleb seda legeerida vasega, et anda sellele tugevus, säilitades samal ajal väärismetalli plastilisuse ja ilu.

K: Millised muud metallid võivad asendada vaske sterlinghõbedast valmistatud sulamites?


V: Muud metallid, mis võivad asendada vaske sterlinghõbedasulamites, on näiteks germaanium, tsink ja plaatina, samuti mitmesugused muud lisandid, nagu räni ja boor.

K: Millal võeti kasutusele esimene seaduslik määratlus sterlinghõbeda kohta?


V: Sterling-hõbeda esimene juriidiline määratlus ilmus 1275. aastal, kui seaduses sätestati, et 12 untsi hõbedat, mis on mõeldud müntide valmistamiseks, peab sisaldama 11 untsi 2 1/4 penni raskust hõbedat ja 17 3/4 penni raskust sulamit 20 penni raskusega troi untsile.

Küsimus: Kas on olemas tänapäevaseid variante sterlinghõbeda sulamitest?


V: Jah, viimastel aastakümnetel on ilmunud sellised sulamid nagu argentium, millele on lisatud veidi germaaniumi ja mis talub hästi tuhmumist.

K: Kuidas kaitstakse sterlingstandardeid?


V: Sterlingstandardid on kaitstud templitega, mille ametnikud tembeldavad tükkidele.

AlegsaOnline.com - 2020 / 2025 - License CC3