Tamamo-no-Mae (玉藻前) on Jaapani mütoloogia ja folkloori legendaarne tegelane. Tema lugu on levinud mitmes variandis kirjanduslikes allikates ning seda töödeldi ja populariseeriti eriti Muromachi perioodil ilmunud proosakogumikus Otogizoshi. Seal on Tamamo-no-Mae kujutatud Jaapani keisri Konoe kurtisaanina, keda peeti kõige ilusamaks ja intelligentsemaks naiseks riigis. Tema välimus ja käitumine olid haaravad: keha lõhnas alati salapäraselt meeldivalt, riided püsisid puhtana ja ta tundus valdav kõigis teadustes — muusikas, religioonis, astronoomias ja mujal. Tema tarkuse ning ilu tõttu jumaldasid teda keiserlikus õukonnas ning keiser Konoe armus temasse sügavalt.

Kurjuse paljastumine ja põgenemine

Mõne aja pärast tabas keisrit ootamatu ja seletamatu haigus. Preestrid ning ennustajad ei osanud abi pakkuda. Lõpuks leidus üks astroloog, kes tõi avalikkuse ette šokeeriva oletuse: Tamamo-no-Mae ei olnud inimene, vaid kuri üheksa sabaga rebane (kitune), kes oli kehastunud, et keisri haigestamise kaudu tekitada segadust ja ise troonile tungida. Pärast seda kahtlustamist kadus Tamamo-no-Mae õukonnast ja sai jahipidamise sihtmärgiks.

Rebase tapmine ja Sessho-seki

Keiser palus kõige osavamatel sõdalastel, Kazusa-no-suke'il ja Miura-no-suke'il, rebast küttida ja hävitada. Pärast pikka tagaajamist unistas rebasest Miura-no-suke'ile tema endise naiseliku kuju — Tamamo-no-Mae — kes palus halastust, rääkides, et andeksandmine päästaks tema hinge. Miura-no-suke keeldus ning järgmise päeva hommikul leidis jahimeeste grupi Nasu tasandikult maagilise olendi. Miura-no-suke tulistas ja tappis selle noolega; rebase surnukehast tekkis Sessho-seki — tuntud ka kui Tapa-kivi — kivi, mille väidetav jõud oli tappa kõiki, kes sellega kokku puutusid. Tamamo-no-Mae vaim muutus kurjaks kummituseks, keda mõnikord nimetatakse ka Hoji (või Hoichi ja teistes variantides erineva nimega) ning see kummitus sidus oma olemuse kivi külge.

Vaimu alistamine ja kultuuriline pärand

Legendi järgi kummitas Hoji seda kivi Jaapani Nasu prefektuuris, kuni üks budistlik munk nimega Genno peatus seal puhkama. Munk rahustas ja ohjeldas vaimu, tehes vaimseid rituaale ja rääkides päästest. Lõpuks vandus kummitus, et ta ei tee enam halba ja ei kummita kivi. See episood peegeldab tugevat uskumust budistliku rituaali vägesse ja võimalusse lunastada isegi ohtlikud vaimumaailma olendid.

Matsuo Bashō mainib kuulsas teoses "Kitsas tee sügavale põhja" (Oku no Hosomichi), kuidas ta külastas seda kivi Jaapani Nasu prefektuuris. Bashō reisikirjandus aitas legendi veelgi tuntumaks teha ja kinnistas kivi kohta käivaid lugusid rahvapärimuses.

Muud kultuurilised töötlemised ja kaasaegne tähelepanu

Tamamo-no-Mae ja Sessho-seki on inspireerinud erinevaid lavateoseid ja kirjanduslikke tõlgendusi. Noh-draama Sesshoseki ("Tapa-kivi") ning kabuki näidend Tamamonomae ("Ilus rebane nõid") põhinevad otseselt sellel retoorikal ja mütoloogial, pakkudes teatrikeeles kujutusi näilistest ilu- ja ohtude kombinatsioonidest. Tänapäeval esineb Tamamo-no-Mae motiive ka manga, anime ja videomängude maailma kujutustes, kus üheksa sabaga rebane sageli kehastab nii võimu kui petlikkust.

Kaasaegses meediakajastuses sai Sessho-seki palju tähelepanu ka hiljem — näiteks raporteeriti, et kivi pragunes aastal 2022, mis tekitas meedias ja avalikkuses uusi jutustusi ning spekuleerimist selle üle, kas rebane on võimalikult „vabanenud“. Sellised sündmused toovad vana legendi uuesti avalikku ruumi ja näitavad, kuidas muistendid püsivad ning kohanevad ka tänapäeva kontekstis.

Legendist pärinevad teemad ja tähendus

  • Üheksa sabaga rebane (kyūbi no kitsune) Jaapani folklooris tähendab suurt võimu, pikka eluiga ja tihti ka petlikku loomust — rebane võib muuta kuju, petta inimesi ja mängida inimeste tunnetega.
  • Sessho-seki kui „tapa-kivi“ sümboliseerib ohtlikku ja mürgist jõudu, mis jääb paigale ka pärast füüsilise olendi hukkumist.
  • Genno ja teiste vaimulike roll kinnitab usku ritualse lunastuse väesse ning jutustab võimalusest rahustada kurje vaime läbi meditatsiooni ja palvete.

Tamamo-no-Mae legend ühendab endas ilu, petlikkust, poliitilist intriigi ja religioosset lunastust — seetõttu on see üks tuntumaid ja kulutuuriliselt viljakamaid lugusid Jaapani mütoloogias, mida on edastatud nii suulise pärimuse kui ka kirjanduse ja lavakunsti kaudu.