Tezcatlipoca ([teskatɬiˈpoːka]) oli asteekide mütoloogias keskne jumalus. Teda seostati paljude mõistetega: öine taevas, öised tuuled, orkaanid, põhja, maa, obsidiaan, vaenulikkus, ebakõla, valitsemine, ennustamine, kiusatus, nõidus, ilu, sõda ja võitlus. Nahuatl keeles tõlgitakse tema nime sageli kui "Suitsuv peegel", sest ta on seotud obsidiaaniga, materjaliga, millest Meso-Ameerikas tehti peegleid ja mida kasutati šamaanirituaalides.
Tal oli palju nimesid ja epitheete, mis peegeldasid tema eri aspekte: Titlacauan ("Me oleme tema orjad"), Ipalnemoani ("Tema, kelle poolt me elame"), Necoc Yaotl ("Mõlema poole vaenlane"), Tloque Nahuaque ("Lähi ja Lähi isand") ja Yohualli Èecatl (öö, tuul), Ome acatl ("Kaks roiet"), Ilhuicahua Tlalticpaque ("Taeva ja maa valitseja"). Need nimed rõhutavad tema ambivalentsust: ta on samaaegselt loov ja hävitav, lähedane valitseja ja salapärane vastane.
Ikonograafia ja sümboolika
Piltidel on Tezcatlipoca sageli kujutatud musta ja kollase triibuga üle näo. Tema parem jalg on tihti asendatud obsidiaanpeegli, kivimadu või muu ebahariliku elemendiga — viide loomismüütidele, milles ta kaotab oma jala võitluses maa-koletisega. Mõnikord kujutatakse tema rinnal või peas suitsuvat peeglit ning peeglist väljuvat suitsu, mis rõhutab tema seost ennustamise ja nõidusega. Tema loomalik vaste ehk nagual oli jaaguar, ning jaaguar-aspekti nimetus Tepeyollotl ("Mäesüda") peegeldab Temaga seotud öist ja metsikut väge.
Müüdid ja maailmaloomine
Tezcatlipoca mängib tähtsat rolli mesoameerika maailmaloomise lugudes. Ühes tuntud traditsioonis tegutses ta koos Quetzalcoatliga erinevate "päikeste" ehk maailmaetappide loomis- ja hävitamisprotsessis. Tema ambivalentsus ilmneb nii loojana kui hävitajana: ta võib maailmu luua, ent ka hävitada ja karistada inimkonda. Loomismüütides kaotab ta sageli ühe jala, kui võitleb maa koletisega (näiteks Cipactli või Tlaltecuhtli‑laadse olendiga) — see motiiv on levinud mitmete Meso‑Ameerika rahvaste lugudes.
Rituaalid, ohverdamine ja ennustamine
Tezcatlipoca oli hirmuäratav ja austatud jumal, kellele toodi ohvreid. Tema teenindamine hõlmas nii avalikke kui salajasemaid rituaale: obsidiaanpeegleid kasutati ennustamiseks, rituaalseteks vaatluseks ja šamaaniliku kontaktina vaimumaailmaga. Hispaania kronistid (nt Bernardino de Sahagún) kirjeldavad rituaale, kus noorukisi valiti teatud ajaks jumala kehastuseks ning seejärel uhrati. Inimohverdamine oli osa mõnede tähtsate pidustuste rituaalidest, kus ohverdamise eesmärgiks oli hoida maailma tasakaalus ja tagada jumalate soosing.
Seosed teiste jumaluste ja varasemate kultuuridega
Tezcatlipoca kuju ja motiivid ulatuvad varasemate Meso‑Ameerika jumaluste juurde, keda kummardasid olmeekid ja maiad. Sarnasusi on K'iche' maiade kaitsejumalusega, mida käsitletakse Popol Vuhis. Popol Vuhis on kesksel kohal jumal Tohil, kelle nimi seostub obsidiaaniga ning kes oli samuti ohvrite ja valvsuse jumal. Klassikalise maiade ikoonograafia üks tuntud kujutis on jumal, keda tänapäeva maiad vahel kutsuvad "jumal K" või "Manikin Scepter" ning kes on tihti kujutatud suitsutava obsidiaaniotsaga ja ühe jalaga, mis on asendatud maduga — sellegi kaudu näeme tugevaid paralleele Tezcatlipoca motiividega.
Võim, poliitika ja kultuuriline tähendus
Azteekide ühiskonnas oli Tezcatlipoca seotud nii sõja kui valitsemise ja tähtsuse küsimustega. Kuningate, sõdalaste ja šamaanide suhe jumalaga aitas õigustada poliitilist autoriteeti ning selgitada saatust ja õnne. Tema dualistlik loomus — toetaja ja ohtlik vastane samal ajal — tegi temast sobiva tegelase rituaalideks, mis käsitlesid võimu säilitamist, kontrolli ja sosistatud ähvardust.
Kokkuvõttes on Tezcatlipoca üks Meso‑Ameerika keerukamaid ja mitmetähenduslikumaid jumalakujusid: suitsev obsidiaanpeegel, öö ja varjude isand, sõja ja nõiduse jõud — kõike seda seostatakse nii kosmilise korraga kui inimeste igapäevase saatusega.
