Mikado ehk Titipu linn on kahevaatuseline operett. Raamatu ja tekstid on kirjutanud W. S. Gilbert. Muusika kirjutas Arthur Sullivan. Opereti esietendus 14. märtsil 1885 Londoni Savoy teatris D'Oyly Carte'i ooperikompanii esituses.

Mikado on üheksas neljateistkümnest Gilberti ja Sullivani operetist. Esietendus algselt 672 etendust. See oli Gilberti ja Sullivani operettide pikim algne etendus.

Opereti loomise ajal oli London üle ujutatud kõigest jaapani asjadest: teepoed, kimonod, fännid jne. Gilbert teatas, et ta sai "Mikado" idee, kui tema tööruumi seinalt kukkus maha jaapani mõõk.

Sisu lühidalt

Mikado ehk Titipu linn on satiiriline muusikateos, mis asetab tegevuse keerdkäikudega jaapani linnriiki Titipu, kuid tegelikuks sihiks on Inglismaa ja selle ühiskondlikud ja poliitilised kombed. Lugu keskendub armastuskolmnurgale ja poliitilistele intriigidele: noor rändmuusik Nanki-Poo otsib armastust ning satub vastuoludesse linnapealiku Ko-Ko ja tamaeelset kihlatust Katishaga. Tekst ja olukorrad on läbi imbunud Gilberti tuntud „topsy-turvy” (värava peal seisev loogika) lähenemisest — argised asjad pööratakse ootamatult pea peale, et teravalt kritiseerida hüsteeriat, ametkondlikkust ja hüperbürokraatiat.

Peamised tegelased

  • The Mikado — Titipu keiser (vahel tõlgendatud kui figuuriline aukraad, kelle lokaliseerimine on pigem kujundlik)
  • Nanki-Poo — noor rändmuusik ja armastaja
  • Yum-Yum — Nanki-Poo armastatu, üks „kolmest koolitüdrukust”
  • Ko-Ko — Titipu lordkõrge täidesaatev ametnik (Lord High Executioner), keda iseloomustab naljakaid ja ebapädevaid seadust täitvad otsused
  • Pooh-Bah — „Lord High Everything Else” ehk ametlikult mitme kõrge ameti pidaja, enesekeskne ja ahne bürokraat
  • Pish-Tush — soliidsem, aga koomiline aukodanikufiguur
  • Katisha — vanem naine, kellel on Nanki-Poo’ga seotud eelmised suhtedraamad

Muusika ja stseenid

Sullyvani meloodiad ja Gilberti iroonia moodustavad teose tuuma. Mikados leidub nii kõlavaid ansamblikohti, meloodilisi aariaid kui ka kiired ja teravad „patter”-laulud — liik, mida Gilbert ja Sullivan kasutasid sageli satiirilise mõju suurendamiseks. Teos sisaldab mitmeid meeldejäävaid laule, mida on kaua tsiteeritud ja lavastustes kasutatud kui näiteid opereti huumorist ja meisterlikust rütmikäitumisest.

Satiir ja kontekst

Mikado kasutas Jaapanit ja idamaist eksootikat kui dekoratiivset tausta, et kaardistada ja pilgata Lääne institutsioone: kohmakat bürokraatiat, hüsteerilisi moraalikomisjoneid ja kuninglikke auastmeid. Gilbert kasutas teose „välismaa” paika asetamisega varjatud peegeldust, mis võimaldas tal julgemalt teravat sotsiaalset kriitikat esitada ilma otsese rünnakuta Briti valitsejate ja ametkondade vastu. See lähenemine oli 19. sajandi lõpul publikule teretulnud ja kaitstud teatri jaoks sobiva satiiri vormina.

Lavaline ajalugu ja vastuvõtt

Esietendus 1885. aastal saavutas kiiresti populaarsuse ning 672 etendust tähistasid rekordilist püsivust tolle aja lavakultuuris. D'Oyly Carte'i produktsioonid mängisid olulist rolli opereti levitamisel nii Suurbritannias kui ka rahvusvaheliselt, ja Mikado jäi Gilbert ja Sullivani repertuaari üheks esinduslikumaks teoseks.

Tänapäevane järelmõju ja vaidlused

Kuni tänapäevani on Mikado populaarne lavastuste objekt, kuid selle lavastuspraktikaid on aeg-ajalt arutatud seoses kultuurilise kujutamise ja stereotüüpidega. Mõned kaasaegsed lavastused on otsustanud muuta näitekujundust või asetust, vältimaks jaapani kultuuri taustal toimuvat karikatuuri; teised tõlgendavad teost ajaloolise satiiri nähes, mis kritiseerib pigem briti ühiskonda kui Jaapanit ennast. Sellised arutelud on viinud mitmete uuenduslike ja mitmekesistatud lavaversioonide tekkeni.

Pärand

Mikado ehk Titipu linn on säilitanud koha muusikateatri ajaloos kui näide, kuidas kerge žanr võib kanda sügavat satiirilist jõudu. Teos on andnud hulga tuntud muusikalisi pilte ja fraase, mida tsiteeritakse ka väljaspool teatrit, ning jätkab esinemist nii traditsioonilistes kui ka uuenduslikes lavalahendustes üle maailma.