"Printsess ja hernes" on Hans Christian Anderseni kirjanduslik muinasjutt. See avaldati esmakordselt 1835. aastal Kopenhaagenis, Taanis. See ilmus kolmanda muinasjutuna Anderseni "Lastele jutustatud muinasjuttude" esimeses raamatus. Teised muinasjutud selles väikeses raamatus olid "Tindikarp", "Suur ja väike plika" ning "Väikese Ida lilled".
Sisu lühidalt
Lugu räägib noorest printsi pojast, kes otsib tõelist printsiessi abiellumiseks. Ühel vihmasel õhtul ilmub lossi väravast läbi märja ja räpase ilmast printsess, kes palub ööbimist. Kuninganna otsustab proovida, kas tüdruk on tõeline printsess: ta asetab ühe väikese hernetera madratsi alla ja katab selle kohatise arvu madratsite ning sulgpatjadega (traditsiooniliselt mainitakse 20 madratsit). Järgmisel hommikul räägib printsess, et ta ei saanud öösel magada, sest tundis voodis all olevat midagi kõva ja kõdistavat. Tema äärmuslik tundlikkus tõendavat kuninganna meelest, et tegemist on tõelise printsiessiga, ning tüdruk abiellub printsiga.
Tegelased ja sümboolika
Peategelased on printssess, prints ja kuninganna; lugu on lühike ja lihtne, kuid täis sümboolikat. Herneterale mingis mõttes omistatav võime paljastada tõelist päritolu või "õiget olemust" on satiiriline ja paradoksaalne element: aristokraatia väärtusi testitakse üleloomuliku peenusega. Mõned tõlgendused näevad loos irooniat ja kritiseerivad ühiskondlikku snobismi, teised taas näevad selles nukker-romantilist näidet sellest, kuidas "õige" sünnib juhuslikust tunnusest.
Pärinemine ja inspiratsioon
Andersen tunnistas, et oli lapsepõlves kuulnud sarnast lugu; tema enda versioon on aga tema isikupärase jutustamisstiili ja kujundikeelega kohendatud. Kuigi Taani rahvapärimuses polnud antud versiooni levinud, arvavad uurijad, et Andersen võis lugeda või kuulda loo rootsi või skandinaavia tõlkevariante. Sellised "tõelise päritolu" või "proovi" motiivid ei ole kirjanduses haruldased ja neid võib leida erinevatest rahvajuttudest üle Euroopa.
Vastuvõtt ja kriitika
Kriitikud võtsid Anderseni varajast järjekorda eriilmeliselt. Nimetatud nelja lühiloo (sh "Printsess ja hernes") jutukas, mitte õpetlik või "õpetlikult moraalne" stiil häiris mõningaid kaasaegseid lugejaid ja kirjalikke arvustajaid. Mõned pidasid teoseid liialt ebatraditsioonilisteks ja vähe eeskujulikeks — näiteks viidatud loos "Väike ja suur jõuluvana" leiduv käitumine tekitas vastuseisu. Samas on tänapäeval just Anderseni iroonia ja inimlik soojus paljude lugejate jaoks tema tugevus.
Kohandused ja kultuuriline mõju
Lugu on kohandatud mitmel viisil: teatrietendusteks, lastesaadete ja -filmide materjaliks, nukuteatris välja toodud versioonideks ning kirjalike illustreeritud väljaanneteks. Üks tuntumaid lavalisi kohandusi on muusikaline komöödia "Once Upon a Mattress", mis sai populaarseks 1950.–1960. aastatel ja mille filmiversioonis esines peaosas koomik Carol Burnett. Samuti on lugu esinenud Shelley Duvali juhtimisel teleprogrammides ning mitmetes multifilmides ja lastesaatetes.
Tõlgendused ja pärand
"Printsess ja hernes" on jäänud üheks Anderseni kõige tuntumaks ja sagedamini viidatud muinasjuttudeks. Seda kasutatakse tihti näitena selle kohta, kuidas muinasjutuline lihtsus ja terav iroonia võivad kätkeda sotsiaalset kommentaari. Lugu on tõlgitud paljudesse keeltesse ja jõuab regulaarselt lasteraamatute ning kooliprogrammide kaudu uute lugejateni.
Kuigi lühike ja pealtnäha lihtne, kutsub lugu lugejat mõtlema päris ja väljamõeldud tähenduse, sensitivisuse ja ühiskondlike hierarhia teemade üle. Selle meloodiline jutustus, kerge iroonia ja meeldejääv motiiv — väike hernes, mis paljastab tõde — teevad sellest endiselt armastatud ja diskuteeritava teose.
