Termodünaamika: definitsioon, seadused ja põhikontseptsioonid

Termodünaamika: põhikontseptsioonid ja seadused selgitatud—temperatuur, rõhk, energia, termodünaamilised süsteemid ning klassikaline ja statistiline lähenemine igapäevaelule.

Termodünaamika on füüsika haru, mis uurib soojuse ja töö vahetust ning energia seisu muutusi erinevate objektide ja süsteemide vahel. See valdkond kirjeldab, kuidas makroskoopilised suurused nagu rõhk, maht ja temperatuur sõltuvad süsteemi sisemisest energiast ja osakeste liikumisest. Termodünaamikas kasutatakse sageli matemaatika haru, mida nimetatakse statistikaks, et ühendada osakeste mikroskoopiline käitumine makroskoopiliste omadustega.

Termodünaamika on kasulik, sest see aitab meil mõista, kuidas väga väikeste aatomite ja molekulide maailm on seotud meie igapäevaselt nähtava suureskaalalise maailmaga. See selgitab, miks soojust ei saa täielikult muundada tööks ilma kaotusteta, kuidas töötavad soojusmootorid ja miks mõned protsessid toimuvad iseeneslikult, samas kui teised vajavad välist sekkumist.

Termodünaamikal on kaks peamist haaret: klassikaline termodünaamika, mis käsitleb makroskoopilisi nähtusi ja võrrandeid ilma üksikute osakeste täpse trajektoori detailsuseta, ning statistiline termodünaamika, mis seletab makroskoopilisi suurusi osakeste statistiliste omaduste abil. Termodünaamika keskne mõiste on termodünaamiline süsteem — määratletud osa universumist, mida uuritakse, ning selle ümbrus, millega süsteem võib soojus- või materjalivahet teha.

Süsteemid, seisund ja omadused

Termodünaamiline süsteem võib olla:

• suletud — ei vaheta ainet, kuid võib vahetada energiat (soojus ja/või töö) ümbrusega;
• avatud — vahetab nii ainet kui ka energiat;
• isoleeritud — ei vahetata ei ainet ega energiat (ideaalne mudel, reaalses maailmas lähend).

Iga süsteemi seisundit kirjeldavad olekufunktsioonid ehk olekumuutujad, näiteks temperatuur, rõhk, maht, sisemine energia (U), entalpia (H), entroop (S) jmt. Need jagunevad kaheks: ekstensiivsed ja intensiivsed. Näiteks, nagu artiklis toodud telliskivi näitel, on ruumala, energia, mass ja laeng ekstensiivsed (sõltuvad süsteemi suurusest), samas kui temperatuur, rõhk ja tihedus on intensiivsed (ei sõltu süsteemi hulgast).

Termodünaamika põhiseadused

Termodünaamika neli põhiseadust annavad raamistiku energia- ja entroopia käitumise mõistmiseks:

• Nullseadus: kui kaks süsteemi on termilises tasakaalus kolmanda süsteemiga, siis on nad omavahel termilises tasakaalus. See seadus võimaldab defineerida ja mõõta temperatuuri.
• Esimene seadus (energia jäävus): energia ei teki ega hävi, vaid muundub ühest vormist teise. Matemaatiliselt: ΔU = Q − W, kus ΔU on sisemise energia muutus, Q on süsteemi juurde antud soojushulk ja W on süsteemi poolt tehtud töö.
• Teine seadus: suvaline isoleeritud süsteem kipub liikumiseks seisundisse, kus entroopia S suureneb või püsib konstantne (S ei vähene). See määrab protsesside suuna ja seletab, miks täielikult reversiibset energiamuundust ei saa saavutada. Entroopiat seostatakse ka mikroskoopiliste olekute arvuga valemiga S = k ln W (Boltzmanni seos), kus k on Boltzmanni konstant (k ≈ 1.380649×10^-23 J/K) ja W on olekute arv.
• Kolmas seadus: ideaalse kristallilise aine entroopia läheneb nullile, kui temperatuur läheneb absoluutsele nullile (T → 0 K).

Protsessid ja tasakaal

Termodünaamilisi protsesse kirjeldatakse nende ajaloo jooksul muutuvate olekufunktsioonide abil. Tüüpilised protsessid on:

• isotermiline (T = konstant),
• isobaarne (p = konstant),
• isohooriline või isokoorne (V = konstant),
• adiabaatiline (ei toimu soojusvahetust Q = 0).

Protsessid võivad olla reversiivsed (teoreetiliselt tagasikäivad ilma entroopia kasvuta) või irreversiivsed (reaalsed protsessid, kaasneb entroopia kasv). Termodünaamiline tasakaal tähendab olukorda, kus makroskoopilised muutujaid ei muutu ajas ja süsteem ei vaheta energiat ümbrusega.

Rakendused ja näited

Termodünaamika on aluseks paljudele tehnoloogiatele ja nähtustele: soojusmootorid (nt aurumasin, sisepõlemismootor), jahutussüsteemid ja külmkapid, tootmisprotsessid, keemilised reaktsioonid, bioloogilised protsessid, meteoroloogia ja planeedi atmosfääri protsessid. Näiteks Carnot' teoreem annab ideaalsetele soojusmootoritele piirangu efektiivsusele: η_max = 1 − (T_külm / T_soe), kus temperatuurid on absoluutsetes ühikutes (K).

Seos statistilise termodünaamikaga

Statistiline termodünaamika seletab makroskoopiliste suuruste päritolu mikroskoopiliste osakeste olekute statistikast. Näiteks entroopia suurenemine tähendab, et süsteemil on suurem arv võimalikke mikroskoopilisi konfiguratsioone (W). See lähenemine ühendab termodünaamikareeglid mehaanika ja tõenäosusteooriaga ning võimaldab arvutada tasakaalulisi ja mitte-tasakaalulisi suurusi, nagu vabal energial põhinevad reaktsioonivõimalused.

Kokkuvõte

Termodünaamika annab selged reeglid energia ja soojuse käitumiseks ning selgitab, miks paljud füüsikalised ja keemilised protsessid toimuvad teatud suunas. Kombineerides klassikalisi seadusi ja statistilisi meetodeid, saame nii praktiliselt disainida masinaid ja protsesse kui ka mõista looduse aluseadusi — alates väikesest aatomist kuni suurte atmosfäärisüsteemideni.

Küsimused ja vastused

K: Mis on termodünaamika?

K: Kuidas kasutatakse termodünaamikas matemaatikat?

K: Millised on termodünaamika rakendused?

K: Mis on näide termodünaamilisest süsteemist?

K: Mis on ulatuslikud omadused?

K: Mis on intensiivsed omadused?

Otsing