Trilemma ehk kurjuse probleem: Epikurose ja Hume'i tõlgendus

Sügav filosoofiline analüüs trilemmast ehk kurjuse probleemist: Epikurose ja Hume'i tõlgendused, ajalooline taust ning kaasaegsed argumendid.

Trilemma tähendab raskest valikust või probleemist, kus on kolm vastastikku kattuvat või vastandlikku võimalust ja igaüks neist tundub mingil moel vastuvõetamatu või ebamugav. Sõna rõhutab selle olukorra kolmekordset iseloomu (erinevalt dilemmast, kus on kaks valikut) — filosoofias ja teoloogias kasutatakse seda eelkõige siis, kui kolm väidet ei tundu omavahel kokku sobivat.

Üks varasemaid ja kuulsamaid trilemma kuju on seotud kreeka filosoofiga Epikuros. Tema nimega seostatakse küsimust jumala ja kurjuse kooseksisteerimise kohta, mille kujund on lihtne ja terav: kui jumal on kõikvõimas ja heatahtlik, siis miks eksisteerib maailmas kurjus?

David Hume võttis selle trilemma kokku järgmiselt:

1. Kui Jumal ei suuda kurja ära hoida, siis ei ole ta kõikvõimas.
2. Kui Jumal ei taha kurja ära hoida, siis ei ole ta hea (heatahtlik).
3. Kui Jumal tahab ja suudab kurja ära hoida, siis miks on see olemas?

Kuigi traditsiooniliselt on see väide omistatud Epikurosel, on paljud teadlased osutanud, et sellise mõttekuju varasem või erinev versioon võib pärineda teistele antiiksetele skeptikutele — näiteks on mainitud ühe varase skeptilise kirjaniku, võib-olla Karneadese, võimalust. Hume ise laienes sellistele küsimustele oma teostes (nt Dialogues Concerning Natural Religion), kus ta tõstatab kurjuse probleemi kui rasket väljakutset klassikalisele monoteistlikule kujutlusele Jumalast.

Probleemi variandid ja eristused

Filosoofiaõpingutes tehakse sageli vahet kahe põhilise lähenemise vahel:

• Loogiline kurjuse probleem väidab, et klassikaline mõiste Jumalast (hooliv, kõikvõimas, kõikevägev) on loogiliselt vastuolus maailma olemasoleva kurjusega — st väited ei saa olla tõsi samaaegselt.
• Tõenduspõhine (evidentiaalne) kurjuse probleem ei püüa näidata loogilist vastuolu, vaid rõhutab, et maailma kurjus ja kannatused on tõenäolisemad selgitatavad viisil, mis vähendab usu jumala heatahtlikkuse ja/või kõikvõimsuse tõenäosust.

Levinud vastused ja vastuväited

Filosoofidest ja teoloogidest on pakutud mitmeid vastuseid trilemmale ning kurjuse probleemile üldisemalt. Peamised suunad on järgmist tüüpi:

• Vaba tahte kaitse — väidab, et paljud kurjad teod tulenevad inimeste vaba tahte olemasolust; vaba tahe on väärtus, mis võib õigustada jumala otsust luua olendid, kes võivad vabalt otsustada teha kurja. See lähenemine on seotud Augustine’i ja hiljem Alvin Plantinga kaitsetega.
• Soul‑making (hingu kasvatamise) teoditseed — rõhutavad, et kannatused ja raskused võimaldavad iseloomu, moraalse täiuslikkuse või vaimse arengu kujunemist; Irenaeuse traditsioon on selle idee varasem esindaja.
• Piiratud kõikvõimsus või muud jumala omadused — mõned teoloogiad (nt protsessiteoloogia) väidavad, et jumal ei ole klassikalises mõttes absoluutne kõikvõimas, või et jumala suhtumine ajas muutub, mis muudaks kurjuse probleemi lahendatavaks teisiti.
• Skeptiline teism — rõhutab meie epistemilist piiratud suutlikkust (me ei tea piisavalt Jumala eesmärke või põhjuste keerukust), mistõttu kurjuse olemasolu ei vähenda automaatselt jumala olemasolu tõenäosust.
• Metateoloogilised ja pragmaatilised vastused — mõned autorid vaidlustavad, et kurjuse probleemi formaalne esitlus ei puuduta usu praktilist või moraalset õigustust ning keskenduvad pigem usu tähendusele kannatanute kontekstis.

Miks see loeb

Trilemma ehk kurjuse probleem on üks keskseid väljakutseid religioonifilosoofias ja teoloogias, sest see seab küsimuse alla traditsioonilise arusaama Jumalast kui samaaegselt kõikvõimsast, kõikteadvast ja kõikhea tahtvast. Arutelu on mõjutanud mittesekkumispõhimõtte, vabatahtlikkuse rolli, moraalseid selgitusi kannatustele ning sundinud nii filosoofe kui teolooge selgitama või ümber mõtestama jumala atribuutide tähendust.

Filosoofiaõpingutes ja religiooniteaduses jätkub aktiivne debatt: mõned väidavad, et kurjuse probleem nõuab teist tüüpi jumalakontseptsiooni, teised jätavad võimaluse erinevatele teoditseedele ja kaitsetele. Lõpuks sõltub paljuski sellest, milliseid eelduseid me jumalaomaduste, moraalse väärtuse ja maailma tegelikkuse kohta aktsepteerime.

Lisaks ajaloolisele tähelepanekule ja teoreetilistele vastustele on kurjuse probleem ka praktiline küsimus — kuidas vastata kannatanute kannatusele ja milliseid moraalseid või pastorikuid lähenemisi see eeldab usulisest või filosoofilisest seisukohast.

Küsimused ja vastused

K: Mis on trilemma?

K: Kellele omistatakse trilemma mõiste esmakordne kasutamine?

K: Mis on trilemma, nagu selle on kokku võtnud David Hume?

V: David Hume'i järgi on trilemma järgmine: Kui Jumal ei suuda kurja ära hoida, siis ei ole ta kõikvõimas. Kui Jumal ei taha kurja ära hoida, siis ei ole ta kõikvõimas. Kui Jumal tahab ja suudab kurja ära hoida, siis miks on see olemas?

K: Mis on "kurja probleem" filosoofias?

K: Keda peale Epikurose on veel pakutud trilemma võimalikuks autoriks?

K: Milline on trilemmale tuginev argument kõikvõimas ja kõikehõlmava Jumala olemasolu vastu?

K: Milline on trilemma tähendus filosoofias?

Otsing