Willendorfi Veenus, tuntud ka kui Willendorfi naine, on 11,1 cm (4 3/8 tolli) kõrgune naisfiguuri kuju. Selle avastas 1908. aastal arheoloog Josef Szombathy paleoliitilisest leiukohast Willendorfi lähedal. Willendorf on küla Alam-Austrias Kremsi linna lähedal. Statuett on valmistatud mingist lubjakivist, mida selles piirkonnas ei leidu; kivi päritolu viitab sellele, et materjal võeti tõenäoliselt mujalt (näiteks Vahemere piirkonnast). Kujuke on värvitud punase ookriga, mis oli eelkõige dekoratiivne või rituaalne värvus.
1990. aastal tehtud uuringud on pannud Willendorfi Veenuse kujunemise ajavahemikku umbes 24 000–22 000 eKr, kuid täpsed kuupäevad sõltuvad kasutatud dateerimismeetoditest ja tõlgendustest. Üldiselt liigitatakse see Gravetti ajastusse ja vanuseks antakse sageli kõikumisi tuginedes erinevatele analüüsidele — seetõttu tuleb tulemusi käsitleda umbkaudsetena.
Täheldused ja kuju kirjeldus
Veenus ei ole realistlik portree, vaid pigem naisfiguuri idealiseerimine, kus teatud kehaosad on tugevalt liialdatud. Tema vulva, rinnad ja paisunud kõht on väga rõhutatult kujutatud, mis viitab tugevale seosele viljakusega. Tema käed on väiksed ja kokku pandud rinnapiirkonna kohal ning tal puuduvad selgelt äratuntavad näojooned. Pea on kaetud mustri või tekstuuriga, mida on tõlgendatud kui punutud juukseid, peakatet või mõnd muud katet. Näo puudumine on pannud mõned arheoloogid ja filosoofid pidama Veenust „universaalseks emaks” või abstraktseks naiselikkuse sümboliks.
Mõned teadlased on tõlgendanud peaajuures olevaid keerdusid või mustreid kui menstruatsioonitsükli või ovulatsiooni märkusi, kuid sellised seletused on spekulatiivsed ja osaliselt vastuolulised.
Tõlgendused ja teaduslik debat
Selle hüüdnime — „Veenus” — kasutamine, mis kutsub võrrelda figuuri klassikaliste Veenuse-kujutistega, on kaasaegses teaduskirjanduses tekitanud vastuolusid. „Nende figuuride irooniline identifitseerimine "Veenusena" rahuldas meeldivalt teatud tollaseid eeldusi primitiivsusest, naistest ja maitsest,” on märkinud Christopher Witcombe [1]. Samas on paljud spetsialistid vastumeelsed nimetama neid paleoliitilise maaema jumalannadena ilma kindlate tõenditeta.
On mitmeid alternatiivseid tõlgendusi: mõned näevad kujudes viljakuse ja sünni sümbolit; teised pakuvad, et liialdatud kehaosad võivad viidata hea tervise, toidukindluse ja kõrge sotsiaalse staatuse märgile küttide-kogujate kogukonnas. Mõned uurijad rõhutavad, et figuuri funktsioon võis olla rituaalne, amuletiline või mälestuslik, mitte tingimata religioosne kujunemine.
Tema jalad on lühikesed ja ei võimalda tal iseseisvalt seista, mistõttu on spekuleeritud, et kujuke oli mõeldud pigem käes hoidmiseks kui lihtsaks välja panekuks. See toetab ideed eseme kasutamisest isiklikus või rituaalses kontekstis.
Vaade, perspektiiv ja sarnaste figuuride rühm
Catherine McCoid ja LeRoy McDermott on pakku nd, et mitmed Veenuse-kujundid võivad olla naiste endi eneseportreed — st naine vaadates oma keha ülalt alla. Enamik teadlasi nõustub, et profiilis vaadatuna näib pea vaatavat allapoole, kuigi selged näojooned puuduvad. Kui kujukest vaadata nii nagu naine vaataks omaenda keha, annavad liialdatud jooned perspektiivis suurema loogilisuse.
Veenuse-figuuride ühised füüsilised tunnused on järgmised:
- õhuke ülakeha,
- suured ja liialdatud rinnad,
- ulatuslikult rõhutatud tagumik ja reied,
- suurem või paisunud kõht (mõnel juhul tõlgendatud rasedusena),
- kühmuselt kõverdatud lühikesed jalad, mis lõpevad ebaproportsionaalselt väikeste jalgadega.
Willendorfi Veenus kuulub Viini loodusajaloolise muuseumi kogusse[2], kus ta on üks tuntumaid paleoliitilisi leide ja tähtis objekt nii teaduses kui ka kultuuriloos.
Pärast selle kujukese avastamist ja nimetamist on leitud mitmeid sarnaseid kujusid ning teisi kunstivorme üle Euroopa. Need leiud aitavad mõista varajast inimeste kujutamisviisi, sotsiaalseid hoiakuid ja ritualistikat, kuid nende täpne tähendus jääb osaliselt lahtiseks ja on jätkuva uurimise objekt.
