Vulkaaniline tulp on pinnavorm, mis tekib aktiivse vulkaani vulkaanilise magma kõvastumisel vulkaanilise avause sees. Mõnikord kutsutakse neid ka vulkaanilisteks kaelusteks või puy'deks. Tulp tekib siis, kui viskoosne (vahel rikas räni‑sisaldus) magma tungib koonuse või kraatri ava lähedusse ja seal tahkestub, moodustades tiheda, erosioonikindla massi. Tulbad võivad olla mõnest meetrist kuni mitme saja meetri kõrgused ning koosneda erinevatest kivimitüüpidest, sageli andesiidist, daatsiidist või rioliidist.
Tekkemehhanism
Kui gaasiga laetud magma on selle all lõksus, võib tulp selle moodustumisel põhjustada äärmuslikku rõhu tõusu. See rõhu kasv võib viia plahvatusliku purskamiseni või ühegi või järk‑järgulise ekstruusioonini. Kui plahvatust ei toimu ja materjal jääb paigale, siis muutub vulkaaniline magma tahkeks, tihedaks plokiks, mis võib ilmuda kas täies ulatuses kraatri sees või moodustada osa vulkaani sisemisest täidisest. Tahkestumisel tekivad sageli pragud ja kiht‑struktuurid (nt kõventunud sambakujulised pragud), mis mõjutavad hilisemat murenemist ja erosiooni käitumist.
Erosioon ja säilimine
Pistik (tulp) on tavaliselt kõvem kui ümbritsev kivim, mistõttu see välja kestab kaua, kui pehmem materjal eemaldub. Jääaja ja teiste erosiooniprotsesside mõjul võib pehme vulkaaniline või settekivim kuluda maha, kuni järel jääb ainult erosioonikindel tulp. Kui ümbritsev maa erodeerub, paljastub tulp ja moodustub iseloomulik püstitatud vorm — terav või ümar mälestus varasemast vulkaanilisest tegevusest.
Jääaja käsitluses võib üks külg olla tugevalt kohaliku jõu mõju all kulunud, moodustades vabalt nähtava kalju‑ ja sabaosa (inglise keeles crag and tail) kujunemise: tuule ja vee poolt kaitstud „saba“ jääb küljele, samal ajal kui tuulekaitse pool on säilinud. Selliseid pinnavorme nimetatakse sageli kalju‑ ja sabaosaks. Kui tulp on säilinud, võib erosioon eemaldada ümbritsevat kivimit, samas kui erosioonikindel tulp jääb alles. See ongi see, mis tekitab iseloomuliku püstitatud pinnavormi.
Tähtsus ja ohud
Vulkaanilised tulbad annavad geoloogidele teavet varasemate vulkaanide sisemisest ehitusest ja magma omadustest. Samas võivad tulpade moodustumisega olla seotud ohtlikud sündmused — rõhu kuhjumine ja järsk lagunemine võivad vallandada plahvatusi, vulkaanilise koonuse murenemisi või kuuma materjali laviine. Erosiooni mõjul paljastunud tulbad on sageli ka kaitsealasid, väärtuslikud loodusmälestised ja mõnikord ka turismimagnetid.
Kuidas tulpade olemust maastikult ära tunda
- terav või ümar, püstitatud kühm, mis on selgelt erineva koostise ja värviga võrreldes ümbritseva maastikuga;
- kõvem, vähem murenev kese, mille ümber on pehmematest kihistest väljakantud „vaip“;
- praguline või sambakujuline tekstuur tahkunud massil (kolonnilised pragud);
- asub sageli varasema vulkaanilise torni või kraatri kohas.
Lühidalt: vulkaaniline tulp on vulkaani tahkestunud sisemine täidis, mis võib maapinna erodeerumisel jääda keskkonnas silmapaistvaks ja püsivaks moodustiseks ning annab olulist teavet varasema vulkaanilise tegevuse kohta.
