Veevarustussüsteem

Veevarustussüsteem või "veevarustusvõrk" on tehniline süsteem, mis tagab veevarustuse.

Veevarustussüsteem hõlmab tavaliselt järgmist:

Puhta vee varu joogiks ja muuks otstarbeks. Seepärast asuvad peaaegu kõik suured linnad jõgede ääres või nende lähedal. Vett saab aga liigutada kaugele mööda torusid või põhjaveekogusid.
Veesäilitamisrajatised, nagu veehoidlad, veemahutid või veetornid, on vajalikud. Väiksemad veesüsteemid võivad vett hoida tsisternides või surveanumates. Kõrged hooned võivad vajada vee säilitamist kohalikes surveanumates, et vesi jõuaks ülemistesse korrustesse.
Vee survestamine näiteks pumbajaamade abil on tavaliselt vajalik maa-aluste või maa-aluste reservuaaride või tsisternide väljalaskeava juures (kui gravitatsioonivool ei ole otstarbekas).
Torustik, mis jaotab vett tarbijatele (mis võivad olla eramud või tööstus-, kaubandus- või institutsionaalsed asutused) ja muudele kasutuskohtadele (näiteks tuletõrjehüdrantidele).

Teine osa süsteemist tegeleb reovee ja heitveega, mis lõpuks pannakse tagasi või jõuab tagasi süsteemi. Kui seda "heitvett" ei puhastata, tekivad ja tekivad ka praegu kolera- ja tüüfusepideemiad linnades, kus veetehnika ei ole pidanud sammu elanikkonna kasvuga.

Veepuhastusrajatised. Pärast seda, kui vees olevad tahked ained on settinud välja, õhutatakse vesi. Selleks lastakse vesi aeglaselt läbi õhutatud kivikihi või liivakihi. Vees olev hapnik tapab anaeroobsed bakterid. Mõnikord jäävad ellu mürgised punavetikad, mis hävitatakse klooriga, mis lisatakse vette. Seejärel uuritakse vett (võetakse proovid) mikroskoobi all ja registreeritakse selle bakterite sisaldus. Valitsus on kehtestanud normid igasuguste võõrkehade ning vee keemilise ja bioloogilise koostise lubatud piirnormide kohta.
Puhastatud vesi edastatakse veetorude kaudu (tavaliselt maa-aluste torude kaudu).

Seda tüüpi süsteem oli John Snow töö tulemus 19. sajandi keskel Londonis toimunud koolerapuhangute puhul. Kõigile jõupingutustele vaatamata tekivad epideemiad ikka veel, kui maa-aluses kanalisatsioonisüsteemis on lekkeid ja maa-alustes veetorudes lekkeid.

Küsimused ja vastused

K: Mis on veevarustussüsteem?

V: Veevarustussüsteem ehk "veevarustusvõrk" on tehnosüsteem, mis tagab joogiveevarustuse ja muudeks kasutusaladeks vajaliku vee.

K: Millised komponendid kuuluvad tavaliselt veevarustussüsteemi?

V: Veevarustussüsteem hõlmab tavaliselt puhta vee allikat, hoidlaid, nagu veehoidlad või mahutid, survesüsteeme, nagu pumbajaamad, ja toruvõrke, mis jaotavad vett tarbijateni. See hõlmab ka rajatisi heitvee puhastamiseks enne selle tagasijuhtimist süsteemi.

K: Kuidas saavad suured linnad tagada puhta joogivee kättesaadavuse?

V: Suurtel linnadel on tavaliselt juurdepääs puhtale joogiveele, sest nad asuvad jõgede lähedal. Vett saab ka pikalt transportida torude või põhjaveekogude kaudu.

K: Milliseid rajatisi on vaja vee säilitamiseks ja survestamiseks?

V: Veesäilitamisrajatised, nagu veehoidlad, mahutid või tornid, võivad olla vajalikud. Maa-aluste või maapealsete reservuaaride või tsisternide väljalaskeava juures võib olla vaja ka survestussüsteeme, näiteks pumbajaamu (kui gravitatsioonivool ei ole otstarbekas).

K: Kuidas tagatakse töödeldud vee kvaliteet?

V: Puhastatud vee kvaliteet tagatakse, uurides seda mikroskoobi all ja registreerides selle bakterite sisalduse vastavalt valitsuse kehtestatud standarditele mis tahes võõrkehade ja keemilise/bioloogilise koostise osas. Vajaduse korral võib lisada ka kloori, et hävitada mürgiseid punavetikaid, mis jäävad õhutusprotsessidest ellu.

K: Kes töötas 19. sajandi keskel Londonis välja seda tüüpi süsteemi?

V: Seda tüüpi süsteemi töötas välja John Snow 19. sajandi keskel Londonis toimunud koolerapuhangute ajal.