A cappella muusika tähendab laulmist ilma meeleolukat kaasat setvaid instrumente mängimata – kogu helimaastik luuakse hääle abil. Selline esituseviis rõhutab häälevärvi, harmooniat, intonatsiooni ja rütmi ning esineb nii religiooses kui ka ilmalikus muusikas.

Hääled ja hääleosad

Tavapäraselt jagunevad koori või a cappella ansambli hääled põhiosadesse: sopran, alt, tenor ja bass (lühendatult SATB). Mõned rühmad lisavad vahele või täienduseks baritoni, mistõttu võib partiisid olla viis või rohkem – kõik sõltub arranžeeringust ja heliideest. Iga hääl täidab kindlat funktsiooni: soprani- ja althääled kannavad sageli meloodiat ja harmooniat, tenor ja bass ankurduvad madalamate partiidega ning bariton täidab sageli siduvaid harmoonilisi rolle.

Rütm ja vokalne "löökpill"

Kuigi a cappella tähistab instrumentideta laulmist, luuakse rütm sageli inimese enda abil. Selleks kasutatakse kahte peamist viisi:

  • keha- ja käepõrinad (klapid, jalalöögid, koputused) ehk body percussion;
  • vokaalne percussion ehk beatbox, kus esineja imiteerib trumme ja muid rütmipille.

Termin löökpillidega viitab tavapärastele perkusioonipillidele (näiteks trummidele), kuid a cappella-s luuakse need helid hääle ja keha abil. Beatbox võib hõlmata väga erinevaid helisid — bassi- ja trummilööke, snaresid, hi-hat‘i ning ka elektroonilise muusika kõlasid, mis võivad matkida süntesaatorit või elektrikitarri. Lisaks kasutavad rühmad sageli madalat vokaalbasskihti, mis annab arranžeeringutele löögi ja sügavuse.

Ajalugu ja žanrid

Sõna a cappella pärineb itaalia keelest ja tähendab otseses tõlkes „kabelis” või „kapelli moodi” — sageli tõlgitakse seda ka kui „kiriklikult”. Traditsiooniliselt kasutati väljendit religiooses kontekstis, kus muusika esitati ilma instrumentideta. Hea näide varajasest a cappella laulmisest on Gregoriuse laul, mis on monfooniline (ühehääline) kirikuline laul.

Keskaeg ja varauusaeg tõid polüfoonilise a cappella’i (mitmehääline laul), eriti renessansimuusika suurmeistrite teostes. 20. sajandil arenesid erinevad ilmalikud a cappella žanrid: barbershop, jazz-ansamblid, ülikoolide ja kolleegiumite a cappella ning kaasaegsed kommertsrühmad, mis kombineerivad kompleksseid harmooniaid ja vokalpercussion’i.

Esituse tehnika ja arranžeerimine

Head a cappella esitust iseloomustab järgnev:

  • intoneerimine — täpne helikõrguste paigapeal hoidmine ja harmooniline tasakaal;
  • sulatamine ehk blend — hääletoonide sarnasus ja ühise kõlapildi loomine;
  • sõnade ja düktsiooni ühtlus, mis aitab selgelt edasi anda teksti;
  • vokaaltehnika — häälestus, breathe control, dünaamika ja režiimid (falsett, chest voice jms);
  • arranžeering — millised hääled võtavad meloodia, harmoonia ja rütmi; vahel kasutatakse soliste, vahel jagunevad meloodiad rühmade vahel;
  • mikrofoneerimine ja helitehnika — kaasaegses a cappellas kasutatakse sageli mikrofone ja efekte, mis võimaldavad rõhutada bassi, lisada reverb’i või loop’ida partreid.

Miks valida a cappella?

A cappella on paindlik ja väljendusrikas: see võimaldab näidata nii individuaalset hääletehnikat kui ka ansambli ühtsust. Tegemist on loova väljendusviisiga, kus hääl suudab imiteerida väga erinevaid instrumente ja tekkida võib rikkalik, üllatavalt mitmekesine heli ilma ühegi traditsioonilise instrumendita.

Oluline on õppida õiget hääletehnikat ja kuulamist – ansambel peab töötama koos nagu üks instrument, kus iga hääl panustab lõppkõla selgusele ja emotsioonile.