1980. aasta Quebeci iseseisvusreferendum oli esimene referendum Quebecis selle üle, kas Quebec peaks sõlmima Kanadaga kokkuleppe, mis võimaldaks provintsil suuremat kontrolli oma seaduste, valitsuse ja teiste riikidega sõlmitavate kaubanduslepingute üle. Rahvahääletuse korraldas Quebeci Parti Québécois (PQ) valitsus. PQ soovis, et Quebec oleks Kanadast sõltumatu.

Taust ja eesmärk

Põhjamaadlik ja ajalooline kontekst: 1960.–1970. aastate tugeva rahvusliku liikumise järel tuli Parti Québécois võimule 1976. aastal juhiga René Lévesque. PQ programmis oli idee "suveräänsus-assotsiatsioonist" — poliitiline iseseisvus, säilitades samas majanduslikud ja toimivad sidemed ülejäänud Kanadaga. 1980. aasta referendumilt taheti saada rahva mandaati selleks, et Quebeci valitsus saaks läbirääkimisteks mandaadi sõlmida uut kokkulepet Kanadaga.

Rahvahääletuse küsimus ja korraldus

Referendumi küsimus oli sõnastatud nii, et avaldati valitsuse ettepanek ja küsiti, kas valijad annavad valitsusele mandaadi pidada Kanada valitsusega läbirääkimisi suveräänsuse-assotsiatsiooni leppe üle, mille tulemused esitatakse rahvale kinnitamiseks. Hääletus toimus teisipäeval, 20. mail 1980. aastal. Osalus oli kõrge — rohkem kui 85% registreeritud valijatest andis hääle.

Kampaaniad ja peamised argumendid

Kampaania jagunes selgelt kaheks: “Oui” (jah) pooldajad toetasid suveräänsust-assotsiatsiooni kui võimalust kaitsta ja tugevdada prantsuskeelse Quebeci kultuurilist ja poliitilist autonoomiat; nad rõhutasid võimalust otsustada ise maksupoliitika, sotsiaalpoliitika ja keeleküsimuste üle. “Non” (ei) pooldajad, kelle hulka kuulus ka föderaalne peaminister Pierre Trudeau, hoiatasid majandusliku ebakindluse, töökohtade ja sotsiaalsete hüvede kaotuse eest ning rõhutasid ühiskondlikku ja majanduslikku kasu, mis tulenes Kanada osaks olemisest.

Tulemused

Ettepanek taotleda suuremat iseseisvust Kanadast lükati tagasi. 59,56% valijatest hääletas referendumi küsimuse vastu ja 40,44% valimist hääletas selle poolt. See tulemus andis selge mandaadi föderalismi toetuseks, kuid jättis tõsise poliitilise arutelu Quebeci staatuse üle avatuks.

Järelmõjud ja pikem mõju

  • Poliitiline mõju Quebecis: PQ ja René Lévesque siiski jätkasid poliitilist tegevust, kuid referendumitulemus tähendas, et otsest teed iseseisvusele ei avanenud. Iseseisvusliikumine jäi aktiivseks ning küsimus naasis 1995. aasta teise referendumiga.
  • Konstitutsioonilised tagajärjed: 1980. aasta järel toimunud poliitilised protsessid ja föderaalse valitsuse vastused aitasid kaasa Kanada konstitutsiooni patriatsioonile 1982. aastal. Uus kanada põhiseadus (Constitution Act, 1982) viidi läbi ilma Quebeci allkirjata, mis tekitas püsiva pinge ja rahulolematuse Quebeci esindajate seas.
  • Pikaajaline mõju: referendum süvendas mõlemaid liikumisi — nii föderalistlikku kui ka separatistlikku — ja kujundas Quebeci, kogu Kanada ja poliitilise debati prantsuskeelse vähemuse õiguste, identiteedi ja autonoomia teemadel aastakümneteks.

Hilisem teine rahvahääletus suveräänsuse küsimuses 1995. aastal ebaõnnestus samuti, kuid märksa väiksema erinevusega (50,58% ei ja 49,42% jah). See näitas, kui tugev ja jagatud oli Quebeci ühiskonna hoiak selle küsimuse suhtes.