1980. aasta Quebeci rahvahääletus

Taust

Quebec, mis on Kanada konföderatsiooni kuuluv provints alates selle asutamisest 1867. aastal, on alati olnud ainus provints, kus kõige enam räägitakse prantsuse keelt. Samuti on Quebec ajalooliselt olnud väga seotud prantsuse kultuuri ja katoliku kirikuga, mida peeti rahvuskirikuks, kui prantsuse kolonistid hakkasid asuma sellele alale, millest sai Quebec. Paljud kveeklased hindavad oma prantsuse identiteeti ja kultuuri. 1960. aastate alguses toimus Québecis vaikne revolutsioon, mille käigus poliitikud eraldasid kiriku rolli valitsusorganisatsioonide rollist, mida kutsuti sekulariseerimiseks. Selle aja jooksul hakkasid provintsi poliitilised rühmitused end föderalistidena (kes tahtsid olla osa ühendatud Kanadast) ja suveräänistidena (kes tahtsid, et Quebecist saaks suveräänne rahvusriik, mis oleks Kanadast eraldiseisev).

Üks silmapaistev suveräänist oli René Lévesque, kes aitas koos mõttekaaslastest separatistidega asutada Parti Québécois (PQ). PQ tegi ettepaneku "suveräänsuse assotsieerimise" kohta, mis nägi ette, et Quebec oleks suveräänne rahvusriik, kuid samal ajal oleks tal majanduspartnerlus Kanadaga. PQ kavatses algselt kuulutada iseseisvuse välja valitsuse moodustamisel, ilma et ta oleks seda Quebecis hääletusele pannud. Selle asemel otsustas PQ kasutada referendumit, et rahvusvaheline üldsus aktsepteeriks neid tõenäolisemalt tõeliselt iseseisva riigina.

PQ võitis 1976. aasta valimised, edestades valitsevaid Quebeci liberaale. PQ kampaaniaprogramm sisaldas lubadust korraldada esimese ametiaja jooksul rahvahääletus suveräänse assotsieerimise kohta. Valitsuses lõi PQ mitmeid populaarseid reforme provintsi pikaajaliste probleemide lahendamiseks, sealhulgas prantsuskeelsete rahvuslike seaduste, nagu seaduseelnõu 101, mis tugevdas prantsuse keelt provintsi ametliku keelena.

PQ veendumused olid vastuolus Pierre Elliot Trudeau föderaalliberaalse valitsusega, kes ei nõustunud Quebeci suveräänsusega. Selle asemel kutsus Trudeau kveebeclasi üles otsima volitusi föderaalsel tasandil reformide kaudu, mis nägid ette kakskeelsuse ja individuaalsete õiguste kaitse. Trudeau'd peeti Quebeci suveräänsuse nii suureks vastandajaks, et Lévesque keeldus rahvahääletuse korraldamisest, kui Trudeau oli peaminister.

Progressiivsed konservatiivid, mida juhtis Joe Clark, saavutasid 22. mail 1979 toimunud föderaalvalimistel vähemusvalitsuse. Clarki vähemusvalitsus hoolitses selle eest, et föderaalvalitsus ei osaleks rahvahääletusel, jättes föderalistlike häälte esindamise Claude Ryanile, Quebeci Liberaalse Partei uuele juhile.

21. juunil 1979 teatas Lévesque, et lubatud rahvahääletus toimub 1980. aasta kevadel ja et hääletussedelil olev küsimus kuulutatakse välja enne jõule.

Rahvahääletuse ettevalmistamine

1. novembril 1979 avaldas Québeci valitsus oma põhiseadusliku ettepaneku valges raamatus pealkirjaga Québec-Kanada: Uus kokkulepe. Québeci valitsuse ettepanek uueks partnerluseks võrdsete vahel: Suveräänsus-Assotsiatsioon.

11. detsembril 1979 toimus Ottawas dramaatiline muutus, kui Clarki valitsus kaotas ootamatult usaldushääletuse eelarve seaduseelnõu üle, mis sundis föderaalvalimisi korraldama. Kolm päeva pärast seda teatas Trudeau oma tagasipöördumisest liberaalide liidriks. Küsitlused näitasid, et Clark kaotas kindlalt.

Küsimus

Rahvahääletuse küsimuse sõnastus tekitas arutelu Parti Québécois' fraktsiooni liikmete vahel. Mõned eelistasid lihtsat sõnastust, mis keskenduks Quebeci muutumisele Kanadast suveräänseks. Lévesque mõistis, et suveräänsuse assotsieerimine eeldab läbirääkimisi Kanada valitsusega. Lévesque otsustas, et küsimus kirjutatakse nii, et see annab Québeci valitsusele volitused pidada läbirääkimisi Kanada valitsusega ning et kui referendum läheb läbi, korraldatakse teine referendum pärast kokkuleppe sõlmimist Kanada valitsusega, nii et Québeci elanikud saaksid kokkuleppe heaks kiita või selle vastu hääletada. Ta arvas ka, et teise referendumi turvalisus veenab valijaid hääletama "jah".

Tekkis märkimisväärne arutelu selle üle, kas rahvahääletuse seaduse kohane "küsimus" võib sisaldada rohkem kui ühte lauset: lõplik kompromiss oli kasutada semikoolonit.

20. detsembril 1979 kuulutati välja järgmine küsimus:

"Quebec'i valitsus on avalikustanud oma ettepaneku pidada läbirääkimisi uue lepingu sõlmimiseks ülejäänud Kanadaga, mis põhineb rahvaste võrdsusel; see leping võimaldaks Quebec'il omandada ainuõigus teha oma seadusi, kehtestada oma makse ja luua suhteid välismaal - teisisõnu suveräänsus - ning samal ajal säilitada Kanadaga majandusühendus, sealhulgas ühine valuuta; mis tahes muutus poliitilises staatuses, mis tuleneb nendest läbirääkimistest, viiakse ellu ainult rahva nõusolekul, mis saavutatakse uue referendumi kaudu; kas te annate nendel tingimustel Quebec'i valitsusele volitused pidada läbirääkimisi kavandatava lepingu üle Quebec'i ja Kanada vahel?"."

Lévesque märkis küll, et see on raskepärane, kuid märkis, et see on läbipaistev ja kergesti mõistetav.

Seadusandlik arutelu

18. veebruaril 1980 saavutasid föderaalliberaalid alamkojas enamuse ja Trudeau naasis peaministriks. Trudeau teatas, et Jean Chrétien vastutab föderaalse vastuse eest rahvahääletusele.

Hiljuti oli televisioon kasutusele võetud Quebeci Rahvusassamblees ja 4. märtsil 1980. aastal oli rahvahääletuse küsimuse üle toimuv seadusandlik arutelu planeeritud otseülekandena prime time'ile. Arutelu kestis kaks nädalat ja tulemus oli PQ edu ja katastroof provintsi liberaalide jaoks. PQ kabinet, mida koordineeris parlamendi juht Claude Charron, esitas üksikasjaliku ülevaate oma toimikutest ja eelistest, mida suveräänsus nende sõnul neile annaks. Liberaalid ei arvestanud sellega, et televaatajad peavad nende kiireid ja pilkavaid retoorikaid rahvahääletuse küsimuse kohta sisutuks võrreldes PQ liikmete pikkade ja üksikasjalike sõnavõttudega. Liberaalidel näis olevat puudulik ettevalmistus ja Ryan jäi telekaameratest teadmatuses paaril korral liberaalide sõnavõttude ajal haigutama.

Pärast debatte avaldatud küsitlused näitasid, et jah- ja ei-pool on enam-vähem võrdsed, kusjuures prantsuskeelsete valijate enamus oli jah-poolel.

Brunch des Yvettes

Vähem abiks oli "Jah" kampaaniale endise telesaatejuhi Lise Payette'i kõne Montreali komiteele, kus ta pilkas "Ei" poole enesega rahulolu, kujutades ette inimest, kes kavatseb hääletada "Ei" kui Yvette'i - juhuslikku koolitüdrukut rahulikust revolutsioonieelsetest kooliõpikutest. Payette kasutas seda ka üldise teemana seadusandluses. Payette väitis, et Ryan tahab Quebeci täis "Yvette'i" ja et tema abikaasa Madeline Ryan on Yvette. Lise Bissonnette, populaarne ajakirjanik, reageeris Payette'i isiklikule rünnakule, kirjutades sarkastilise juhtkirja, milles ta võrdles Payette'i telekarjääri proua Ryani saavutustega avalikus ja erasektoris.

Payette vabandas seadusandliku arutelu ajal, kuid see märkus ja juhtkirjas tekitas liikumise. 30. märtsil korraldas 1700 naisest koosnev rühm, sealhulgas Madeline Ryan, Quebec City Château Frontenac'is Brunch des Yvettes. Liikumine kasvas kuni 7. aprillil Montreali foorumil toimunud miitinguni, kus 14 000 naist mõistis hukka ministri avaldused naiste kohta ja avaldas toetust "Ei" poolele.

Kampaania

15. aprillil teatas Lévesque Rahvusassamblee ees, et rahvahääletus toimub 20. mail 1980. aastal. Samal päeval teatas Trudeau alamkoja avamisel, et Kanada valitsus ei kavatse mingil juhul pidada läbirääkimisi suveräänsuse assotsieerimise üle, kuna ta pidas küsimust liiga ebamääraseks ja Kanada valitsuse volitusi selleks liiga ebakindlaks. Samuti märkis ta, et küsimus on liiga ebamäärane, et anda Lévesque'ile ja PQ-le volitusi iseseisvuse väljakuulutamiseks, mis muudab "jah"-häälte mis tahes tulemuse võimatuks; seevastu pakkus ta, et "ei"-häälte tulemuseks oleks põhiseaduse muutmine. Tema seisukohta toetasid Clark ja NDP riiklik juht Ed Broadbent.

"Jah" kampaania oli algfaasis tagasihoidlik. See keskendus suveräänsuse-assotsiatsiooni laialdase heakskiidu saavutamisele spetsiaalsete "rühmituste" kaudu, kellele anti Lévesque'i ja teiste ministrite juhitud tseremooniatel spetsiaalsed tunnistused. Rühmitusi peeti katseks näidata liikumisele laiaulatuslikku toetust ja luua vestlusi kohapeal, kuid katse luua neid mõnes tugevalt föderalistlikes ametites, näiteks juristide seas, kutsus esile tõsiseid vastureaktsioone.

Ryani juhitud "Ei" kampaania kulges traditsioonilise valimiskampaania vormis, kus Ryan tegi päevasel ajal kampaaniat ja pidas kõnesid kohalikel jäähokiareenidel Quebeci maapiirkondades.

Vastuoluliselt osales Kanada valitsus referendumil omal algatusel, hoolimata provintsi referendumisseaduse sätetest, mis piirasid rangelt kogu kampaania läbiviimist ainult määratud jaatava ja eitava häälega komiteedele, millel oli kindel eelarve. Kanada valitsuse poliitikud esinesid justiitsminister Jean Chrétieni ja Marc Lalonde'i koordineerimisel, spekuleerides peamiselt majandusliku ebakindluse üle, mida "jah"-hääl võib kaasa tuua. Chrétien väitis, et tuntud PQ liige Claude Morin ohverdaks Kanada nafta ja riikliku gaasi hinna, et sõita suursaadikute Cadillaciga. Lalonde väitis, et vanaduspensionid on "jah"-häälega otseselt ohus. Esialgu küll vastumeelselt, kuid Ryan hakkas Kanada valitsuse abi vastu võtma ja tervitama ning jätkas kõnelusi kogu Québecis.

Rahvahääletus kutsus esile enneolematu poliitilise mobilisatsiooni ja kampaania oli Quebecis traumeeriv sündmus, sest raske valik "jah" ja "ei" vahel purustas vaikivast revolutsioonist saadik valitsenud rahvusliku konsensuse.

Trudeau Paul Sauvé Arenal

14. mail, kuus päeva enne hääletust, esines Trudeau viimast korda täis Paul Sauvé Arenal, kus PQ oli 1976. aastal oma võitu tähistanud. Trudeau ründas "Jah" kampaaniat selle eest, et see ei esitanud selget küsimust, ja väitis, et "Jah"-hääl on ummiktee, arvestades, et ülejäänud Kanada ei ole küsimusega seotud ja et see on liiga ebamäärane, et jätkata iseseisvust, kui läbirääkimistest keeldutakse.

Seejärel teatas Trudeau, et ta tõlgendab "Ei" poolt antud häält kui mandaati uuendada föderalismi ja muuta põhiseadust, seades oma parlamendiliikmete kohad ohtu, kui ta seda lubadust ei suuda täita. Pöördudes oma parlamendiliikmete nimel väljaspool Québeci asuvate kanadalaste poole, kutsus Trudeau Inglise Kanadat üles, et muutused peavad toimuma ja et referendumit ei saa tõlgendada status quo kinnitamisena.

Pärast seda lõi Trudeau emotsionaalse kõrghetke, viidates Lévesque'i päevi varem tehtud märkusele, et ta näitas kampaania ajal oma "Elliott'i" külge. Trudeau kirjeldas üksikasjalikult oma vanemate lugu, kellel mõlemal oli palju esivanemaid Quebecis, ja märkis, et tema täisnimi on nii Québécois kui ka Kanada nimi. Seejärel hakkas Trudeau loetlema Parti Québécois' liikmeid, kellel olid iiri või inglise perekonnanimed. Ripost tõi rahvahulga üles ja Trudeau lahkus "Elliott" hüüatuste saatel.

Kõne, mis ajendas Morinit mõtlema, kas tema meelsus on muutunud, nähti "Jah"-leeri surmakellana, hoolimata Lévesque'i katsetest Trudeau sõnade suhtes kahtluse alla seada.

Tulemused

Vahetu järelkaja

Pärast ühekülgset kaotust pöördus silmnähtavalt emotsionaalne Lévesque oma toetajate poole, kellest paljusid näidati ekraanil tulemuse pärast pisaratena. Lévesque alustas oma kontsessioonikõnet sõnadega: "Mu kallid sõbrad, kui ma teid õigesti mõistan, siis te ütlete: "kuni järgmise korrani"." Kõnes nimetas ta Kanada valitsuse osalemist kampaanias "skandaalse ebamoraalsusega" ning rõhutas, et tulemusega tuleb leppida ja et nüüd on Kanada valitsuse kohustus teha Trudeau poolt lubatud põhiseaduse muudatused. Lévesque lõpetas, paludes publikul laulda tema eest "Gens du Pays", sest tal ei ole enam häält.

Claude Ryani kõne oli hiljem õhtul. Pärast seda, kui ta keeldus laskmast Jean Chrétienil kasutada mikrofoni, et pöörduda kokkutulnute poole, nõudis ta valimiste väljakuulutamist ja loetles kõik ratsapiirkonnad, mis olid hääletanud "Ei" poolt. Seda kõnet peeti üldiselt ebameeldivaks ja karmiks, eriti pärast Lévesque'i kõne ajal ülekantud emotsionaalseid rahvahulga stseene. Trudeau pöördus pärast seda riigi poole lepitavamal toonil, rõhutades vajadust ühtsuse järele pärast rahvahääletuse tõttu tekkinud haigetele tunnetele ja pingestatud sõprussuhetele. Järgmisel hommikul tehti Chrétienile ülesandeks luua provintsi konsensus.

Kulud

Referendumi seadusega lubatud maksimaalne summa: 2 122 257 dollarit (0,50 dollarit/valija x 4 244 514 valijat).

"Ei" komisjon:

• Riigi toetus (0,25 dollarit/valija): $1,061,128.50
• Erakondade poolt saadud summa: 987 754,04 $.
• Valijate sissemaksed: 11 572,60 dollarit.
• Fond kokku: 2 060 455,11 $.
• Kulukohustustega seotud ja heakskiidetud kulud kokku: 2 060 455,00 $.

"Jah" komisjon:

• Riigi toetus (0,25 $/valija) : $1,061,128.50
• Poliitiliste parteide poolt saadud summa: 683 000,00 $.
• Valijate sissemaksed: 305,118.05 dollarit.
• Fond kokku: 2,049,246.55 $.
• Kulukohustustega seotud ja heakskiidetud kulud kokku: 2 047 834,00 $.

Efektid

Pärast rahvahääletust täitis Trudeau oma lubaduse, kutsudes provintside peaministrid kokku esimesele ministrite konverentsile. Kohtumisel ilmnesid ummikseisu märgid ja Lévesque üllatas vaatlejaid, ühendades end dissidentidest peaministritega, kes võtsid tema detsentralistlikud vaated soojalt vastu. Seistes silmitsi peaministrite koostöö puudumisega, teatas Trudeau seejärel oma kavatsusest ühepoolselt patriarhaalselt põhiseaduse Ühendkuningriigist üle võtta ning lasta õiguste harta ja põhiseaduse muutmise vormeli heaks kiita riiklikul referendumil.

Vahepeal toimusid Quebecis provintsi valimised. Vaatamata lühikesele referendumijärgsele halvenemisele võitis PQ 1981. aasta provintsivalimistel kergelt Ryani liberaalid, kes võitlesid nii oma valitsemisaegsete saavutuste kui ka Trudeau kavatsuste vastu. Nimelt ei lubanud PQ teist referendumit korraldada.

Seoses Trudeau plaanidega ühepoolselt patriarhaalselt patriarida ja muuta põhiseadust, nõustus äsja tagasi valitud Lévesque, kes oli algselt pooldanud Quebeci vetoõiguse lisamist uude põhiseadusse, koos kaheksa teise peaministriga (Kaheksa peaministri rühm) ettepanekuga, mis ei võimaldaks Quebecile vetoõigust, kuid lubaks "loobuda" teatud föderaalsetest ettevõtmistest koos kompensatsiooniga.

Föderaalvalitsus, kes oli endiselt huvitatud ühepoolsest menetlusest, taotles Kanada ülemkohtult arvamust selle kohta, kas tal on selleks seaduslik õigus. Ülemkohus otsustas, et kõik põhiseaduse muudatused, sealhulgas põhiseaduse patriarhaalsuse muutmine, võib seaduse kirja järgi teha ühepoolselt, kuid mittesiduvate konventsioonide kohaselt oli "vajalik provintside märkimisväärne nõusolek".

Riigikohtu otsus ajendas esimesi ministreid viimast korda kohtuma. Lévesque hülgas "Kaheksa jõugu" ja otsustas ühineda Trudeau'ga, kes pooldas kohest patriarhaalsust koos lubadusega korraldada tulevikus rahvahääletus muudes küsimustes. Teised peaministrid, kes ei tahtnud, et neid nähaks Trudeau kavandatud põhiseaduse muudatuste hulka kuuluva õiguste harta vastu vaidlemas, sõnastasid Jean Chrétieniga kompromissettepaneku, mis oli Kanada valitsusele vastuvõetav. Kompromiss sündis köögikoosolekul, mis toimus pärast seda, kui Lévesque oli õhtuks lahkunud. Quebecis on seda ööd mõnikord nimetatud "pikkade nugade ööks".

Premiiride (peale Lévesque'i) ja föderaalvalitsuse vahelise kompromissi tulemusena osales valitsus 1982. aasta põhiseaduse seaduses Kanada põhiseaduse osas ilma Lévesque'i või Quebeci Rahvusassamblee toetuseta. Tulemuseks oli PQ jaoks muserdav lüüasaamine, eriti pärast Quebeci valitsuse kaotust Quebeci vetojuhtumi puhul. Võrreldes 1976. aasta positsiooniga kaotas Quebeci Rahvusassamblee Lévesque'i ja PQ all tegelikult võimu.

Ajalooline arutelu keskendub sellele, kas Trudeau patriarhaalsuse propageerimine ja kokkuleppimine oli kooskõlas või vastuolus tema Paul Sauvé Arenal peetud kõnes võetud kohustustega. Trudeau kaitses oma tegevust, väites, et ta on pidanud oma lubadust anda uus, täielikult Kanadas asuv põhiseadus ja sisseehitatud õiguste harta. Québeci natsionalistid väidavad, et see on tema sõnade liiga sõna-sõnaline käsitlus ja et Québécois'i publikule antud kontekstis oli Trudeau lubanud, et Québecile antakse detsentraliseeritud föderalismivaate kohane staatus või tema parlamendiliikmed astuvad tagasi.

1984. aastal viis Brian Mulroney Progressiivsed Konservatiivid üleriigiliselt võidule, olles kampaania ajal võtnud kohustuse leida viis, kuidas rahuldada Quebeci vastuväiteid põhiseaduse vastu. Lévesque lubas võtta riski ja püüda Mulroneyga kokkuleppele jõuda. See viis PQ lõhestumiseni ja seejärel Lévesque'i lahkumiseni poliitikast 1985. aastal. Pärast PQ lüüasaamist Robert Bourassa liberaalide poolt alustas Mulroney valitsus läbirääkimisi Quebeci valitsusega, et leida kokkulepe, mis oleks vastuvõetav kõigile provintsidele. 1987. aasta Meech Lake'i kokkulepe ja 1992. aasta Charlottetowni kokkulepe kukkusid hoolimata provintside peaministrite üksmeelsest nõusolekust avalikkuse ees dramaatiliselt läbi, taaselustades suveräänsusliikumise.

PQ tuli 1994. aastal tagasi ametisse, mida juhtis kõva separatist ja endine rahandusminister Jacques Parizeau. Parizeau kutsus 1995. aastal välja teise suveräänsusreferendumi, mis sisaldas otsesemat küsimust. See referendum ebaõnnestus vähem kui 0,6% suuruse marginaaliga.