Joseph Philippe Pierre Yves Elliott Trudeau PC CC CH QC FRSC (18. oktoober 1919 Montréal, Kanada – 28. september 2000 Montréal, Kanada) oli Kanada 15. peaminister 1970. aastatel (1968–1979) ja uuesti 1980–1984. aastal. Paljud Kanada kodanikud peavad teda üheks mõjukaimaks riigijuhiks riigi ajaloos. Tema poeg on 23. ja praegune Kanada peaminister Justin Trudeau.

Varased aastad ja haridus

Trudeau sündis prantsusejuurtega perekonnas Montréalis. Ta õppis õigusteadust ja omandas advokaadi kutse; enne poliitikasse sisenemist töötas ta juristi ja õppejõuna ning osales aktiivselt ühiskondlikus ja intellektuaalses elus. Tema varased huvid hõlmasid poliitilist filosoofiat, koostööd eri meediavormidega ning tugevat panust Québeci ja kogu Kanada kultuurilisse ja poliitilisse debatti.

Poliitiline tõus ja esimene periood peaministrina (1968–1979)

Trudeau astus föderaalse poliitika kõrgemasse otsustamistasandisse 1960. aastate lõpus. Ta juhtis Vabariiklikku parteid (Liberal Party) ning tema populaarset ja karismatilist juhtimisstiili hakati nimetama „Trudeaumania“-ks. 1968. aastal valituks saamise järel oli ta suunatud tugevatele reformidele ning püüetele ühendada mitmekesine rahvusriik.

  • Ametlikud keelepoliitikad: Tema valitsus võttis vastu 1969. aasta ametliku keelepoliitika ja töötas välja kakskeelsuse põhimõtted, et kaitsta nii prantsuse- kui ingliskeelset kultuuri ning tõsta riigi ametliku kakskeelsuse staatust.
  • Multikultuursus: Trudeau soodustas mitmekultuurse Kanada poliitikat, mis rõhutas erinevate identiteetide võrdset koha leidmist ühiskonnas.
  • Oktoobripööre 1970: Kuigi valitsus pidi seisma silmitsi Québeci separatistlike gruppide ja õigusliku kriisiga, otsustas Trudeau ajutiselt rakendada sõjaseaduste (War Measures Act) meetmeid, mis tekitasid nii toetust kui teravat kriitikat seoses kodanikuõiguste ja riigivõimu piiride üle.

Majandus- ja sotsiaalpoliitika

Trudeau julgustas riiklikku rolli sotsiaalpoliitikas ja püüdis kujundada modernset föderaalselt juhitud avalikku haldust. Tema valitsus rakendas mitmeid sotsiaalprogramme ning sekkus majandusse, et reageerida nõudmistele ja rahvusvahelistele šokkidele (nt 1970. ja 1973. aastal toimunud energiakriisid). Selle perioodi mõningad sammud tekitasid püsivaid vaidlusi seoses föderaalse võimu ning provintside autonoomia tasakaaluga.

Konstitutsioon ja kaitseõigused (1980–1984)

Pärast lühikest opositsiooni perioodi naasis Trudeau 1980. aastal peaministrina võimule. Tema teine ametiaeg jääb ajalukku peamiselt Kanada konstitutsiooni repatrieerimise ning 1982. aastal vastu võetud Kanada põhiõiguste ja -vabaduste harta (Canadian Charter of Rights and Freedoms) eest vastutamise tõttu. See tähistas olulist sammukest riigi õiguslikus iseseisvumises Suurbritanniast ning kinnistas inimõiguste kaitset riiklikul tasandil.

Tülid ja kriitikad

Trudeau poliitikat on nimetatud nii julgeks ja edumeelseks kui ka polariseerivaks. Tema otsused tekitasid püsivaid erimeelsusi eelkõige Québeci küsimustes, provintside suhtes (eriti Albertas energia- ja ressursipoliitika osas) ning inimõiguste ja julgeoleku tasakaalu osas (nt Oktoobripööre). samuti sattus Trudeau kriitika alla seoses majandusolukorra, inflatsiooni ja tööpuudusega 1970. ja 1980. aastatel.

Isiklik elu ja pärand

Trudeau oli tuntud oma karisma, esseistliku stiili ja meediatundlikkuse poolest. Ta oli ka kirjandushuviline ja avaldas hiljem mälestusi; tema elu ja juhtimisstiil on jätnud sügava jälje Kanada poliitikasse. Pärast poliitikast lahkumist 1984. aastal jäi ta avalikkuse mõjuka figuurina välja kajastatud ning temast on tehtud arvukalt uurimusi, dokumentaalfilme ja mälestusi.

  • Perekond: Tema peresse kuuluvad lapsed ja järeltulijad, kellest tuntum on tema poeg Justin Trudeau, kes ise on samuti jõudnud peaministriks.
  • Mälestus: Trudeau mõjukus Kanada poliitikas kajastub tema rollis föderaalse identiteedi kujundamisel, kakskeelsuse ja inimõiguste edendamisel ning konstitutsiooni repatrieerimisel.

Surm ja meenutamine

Pierre Trudeau suri 28. septembril 2000 Montréalis. Tema mälestust on avalikult peetud meenutusteks, aruteludeks ja mälestusteenistusteks, kus hinnatud on nii tema saavutused kui ka vastuolud. Tema pärand jääb vaidlusteks ja hindamiseks ning on jätkuvalt keskseks teemaks Kanada poliitilises ja kultuurilises enesehinnangus.

Oluline mõju tänapäeval

Trudeau poliitilised otsused — alates ametlikust kakskeelsusest kuni konstitutsiooni repatrieerimise ja põhiõiguste kaitse tugevdamiseni — on jätnud püsiva jälje Kanada institutsioonidele. Tema valitsuse ajal vastu võetud põhimõtted ja seadused mõjutavad jätkuvalt Kanada õigussüsteemi, avalikku poliitikat ja ühiskondlikku debatti.