Lester Bowles "Mike" Pearson PC OM CC OBE (23. aprill 1897 – 27. detsember 1972) oli Kanada 14. peaminister aastatel 1963–1968. Ta sai 1957. aastal Nobeli rahupreemia ühelt poolt selle eest, et organiseeris ja edendas esimese rahuvalveüksuse (UNEF) Vana-Saabi kriisi järel, ning teiselt poolt rahu ja rahvusvahelise koostöö edendamise eest üldisemalt.

Varane elu ja haridus

Pearson sündis 1897. aastal Ontarios. Noorena teenis ta Esimeses maailmasõjas ja pärast seda jätkas õpinguid ja karjääri hariduse ning välisministeeriumi valdkonnas. Enne poliitikasse sisenemist töötas ta diplomaatias ja välisministrina, mis andis talle tugeva tausta rahvusvahelises poliitikas.

Diplomaatiline tegevus ja rahvusvaheline tuntus

Pearson töötas pikka aega Kanada välisasjade teenistuses ja saavutas kiiresti rahvusvahelise tuntuse. Ta teenis mitmetes olulistes rollides, sh Secretary of State for External Affairs (Kanada välisminister) ja osales aktiivselt ÜRO töödes. Tema juhtimisel sündis idee rahuvalveüksusest, mis aitas vältida suuremat sõjalist kokkupõrget 1956. aasta Sitsiilia/Suez'i kriisi ajal ning tõi talle 1957. aasta Nobeli rahupreemia.

Peaministrina — reformid ja poliitika

Kui ta oli peaminister, viis Pearsoni valitsus sisse mitmeid sotsiaalseid ja riiklikke reforme, mis mõjutasid Kanadat püsivalt. Olulisemad saavutused:

  • Üldine tervishoiu kava: Pearsoni valitsus toetas ja aitas ellu viia föderaalse rahastamise mudeli, mis viis universaalse tervishoiuteenuse laienemiseni (Medical Care Act, 1966).
  • Kanada pensionikava: kehtestati Canada Pension Plan, mis andis pensionikindlustuse suuremale osale elanikkonnast.
  • Õppelaenude programm: algatati riiklik õppelaenude programm, et toetada kõrgkooliharidust rohkematele õpilastele.
  • Kanada orden: asutati Kanada orden (1967), et tunnustada kodanikke olulise panuse eest.
  • Uus lipp: Pearsoni valitsus toetas ja lõpuks kehtestas uue Kanada lipu vahtralehega (1965), mis on saanud riigi sümboliks.
  • Rahvuslik ühiskondlik debatt ja keelepoliitika: valitsus käivitas Royal Commission on Bilingualism and Biculturalism, mis uuris inglise- ja prantsusekeelse Kanadaga seotud küsimusi ja valmistas ette lähitulevasi keele- ja kultuuripoliitika samme.
  • Karistusõigus ja surmanuhtlus: Pearson hoidis Kanadat Vietnami sõjas osalemast ja tema valitsuse ajal lõpetati de facto surmanuhtluse rakendamine tsiviilkorras.

Poliitiline karjäär ja ametist lahkumine

Pearson juhtis Liberaalset Partei ja oli peaminister kuni 1968. aastani, mil ta astus tagasi ja tema järglaseks sai Pierre Trudeau. Pärast ametist lahkumist jäi ta avalikku elu mõjutama, kuid aktiivsest poliitikast ta lahkus.

Pärand ja tähtsus

Pearsoni panus rahvusvahelisse rahuvalvesse ja siseriiklikud reformid teevad temast ühe 20. sajandi mõjukama Kanada riigimehe. Tema nime kannavad mitmed institutsioonid ja ehitised, sealhulgas rahvusvahelist tuntust omandanud lennujaam Toronto lähedal (Toronto Pearson International Airport), mis kannab tema nime austusavalduseks tema teenete eest riigile ja rahule.

Paljud ajaloolased ja ühiskonnategelased peavad teda üheks 20. sajandi tähtsamaks kanadalaseks tänu tema panusele nii riiklikul kui rahvusvahelisel tasandil.