Adolf von Henselt (sündinud 9. mail 1814 Schwabachis, Baierimaal; surnud 10. oktoobril 1889 Warmbrunnis (praegu Cieplice), Sileesias) oli saksa pianist ja helilooja. Ta sai Weimaris klaveritunde Hummeli käe all. Noorena esines ta kontsertidel üle kogu Saksamaa. Seejärel läks ta Venemaale, kus ta oli väga edukas ja asus sinna elama. Temast sai tsaari õukonna pianist ja ta õpetas tsaari lastele klaverimängu.
Elulugu ja karjäär
Henselt alustas muusikuteed varakult ning tema haridust mõjutasid varased kontaktid kohalike õpetajatega ja hilisem õppimine Weimaris Hummeli juures. Oma karjääri algusaastatel esines ta aktiivselt kontsertidel Saksamaal, kus teda märgati nii virtuoossuse kui ka väljapeetud muusikalise maitse pärast. 1830.–1840. aastatel kolis ta Venemaale, peamiselt St. Peterburgisse, kus tema kuulsus ja õnnestunud esinemised kindlustasid talle sissetuleku ja koha kõrgemas seltskonnas.
Mängustiil ja pedagoogika
Henselti mängustiil iseloomustas pehme ja lauldav legato, sujuv arpeggio-tehnika ning tugev võime vormida fraasi ning toonivärve. Tema väljendus kõlas tihti seotud ja laulev, mistõttu teda on sageli võrreldud Chopini mõjuga või tema muusika tõlgendusega. Henselt oskas arpeggiod ja keerukamad mugandused mängida nii, et need paistsid naturaalse ja kergena isegi ilma pideva pedaalikasutuseta, ning ta pööras suurt tähelepanu rubato’le ja fraasimisele.
Kuna ta töötas ka õukonnas ja õpetas tsaari perekonda, kujunes temast hinnatud pedagoog: tema meetod ja tehnilised rõhuasetused mõjutasid ka Venemaa klaverikoolkonda 19. sajandi keskpaigas.
Helilooming
Henselti looming on peamiselt klaverikeskne: tema loomingusse kuuluvad etüüdid, lühemad klaverpalad, romansid ning mitmed transkriptsioonid ja arranžeeringud. Tema teosed kannavad sageli sentimentaalset, meloodilist laadungit ja romantilist harmoonilist värvingut. Tänapäeval tuntakse teda kõige rohkem mitme lühikese pala järgi, mis on jäänud publiku ja pianistide repertuaari, näiteks Frühlingslied (Kevadlaul) ja Si oiseau j'étais (Kui ma oleksin lind).
Mõju ja pärand
Kuigi Henselti nimi ei ole tänapäeval maailmakuulsalt esindatud suurte orkestrite programmeerimises, on tema panus klaverimuusikasse ja pedagoogikas märkimisväärne. Tema teoste tehniline nõudlikkus ja helikeel pakkusid sillana varajase 19. sajandi virtuoossuse ning hilisema romantilise venemeelse koolkonna vahel. Mõned klaveripala- ja etüüditükid on jäänud edaspidiste pianistipõlvede repertuaari ja neid kasutatakse ka pedagoogilisel otstarbel.
Viimane elu ja meenutused
Henselt veetis suure osa elust Venemaal, kuid suri 1889. aastal Warmbrunnis (tänapäeva Cieplice) Sileesias. Tema loomingut ja mängulaadi meenutatakse eelkõige kui laulvat, peenetundelist ja tehniliselt oskuslikku stiili, mis tõi 19. sajandi klaverimängu ilmekalt esile.
Oluline: Henselti teosed pakuvad tänapäeva pianistidele nii interpretatsioonilisi väljakutseid kui ka võimalust tutvustada vähem mängitud, ent omanäolist romantilist repertuaari.
