Bernard Herrmann — Ameerika filmimuusika helilooja (1911–1975)

Bernard Herrmann — ikooniline Ameerika filmimuusika helilooja (1911–1975). Tuntud Hitchcocki koostöö, Psycho ja Vertigo helid, Oscariga pärjatud ja ajatu looming.

Bernard Herrmann (29. juuni 1911 – 24. detsember 1975) oli Ameerika Ühendriikide helilooja, keda peetakse üheks mõjukamaks filmimuusika loojaks 20. sajandil. Ta tegutses aktiivselt nii raadios, televisioonis kui kinos ning oli tuntud oma eristuva orkestreerimise, terava dramaatilise tunnetuse ja uudsete helikeele poolest.

Elulugu ja karjäär

Herrmann sündis New Yorgis ja hakkas varakult muusikat uurima ning kirjutama. Karjääri alguses töötas ta raadioajastul – koostöös tuntud lavastajatega ja raadioprojektidega –, sealhulgas kirjutas muusikat ja arrangeeringuid Orson Welles'ile. Raadiotöö andis talle hindamatu kogemuse dramatiseeritud helikujunduse loomisel, mis hiljem kandus üle filmimuusikasse.

Herrmann saavutas laialdase tunnustuse ka filmimuusika valdkonnas. Ta võitis Oscariga tunnustuse 1941. aastal valminud filmi The Devil and Daniel Webster eest. Tema karjääris on mitmeid märkimisväärseid koostööprojekte, eriti koos režissööri Alfred Hitchcockiga, kellega ta lõi mitu ikoonilist filmihelipala.

Tähtsamad koostööd ja tööd

• Koostöö Alfred Hitchcockiga – Herrmann oli Hitchcocki lähedane muusikaline koostööpartner ja kirjutas helid filmidele nagu "Psycho", "North by Northwest", "The Man Who Knew Too Much" ja "Vertigo". Tema muusika aitas oluliselt luua nende filmide pingelist atmosfääri ja emotsionaalset teravust.
• Muud silmapaistvad filmid – Herrmann kirjutas ka muusikat filmidele nagu Kodanik Kane, Cape Fear ja Taksojuht. Tema töö ulatus erinevatesse žanritesse, alates film noir'ist kuni õudus- ja psühholoogiliste trilleriteni.
• Raadio ja televisioon – ta koostas muusikat mitmetele raadiodraamadele ning kirjutas ka telesaadete helisid, kasutades raadiost saadud kogemust dramaturgilise kõne ja helikujunduse loomisel.
• Fantaasia- ja seiklusfilmide koostöö – ta kirjutas muusikat mitmele Ray Harryhauseni fantaasiafilmile ning andis oma panuse ka eriefektide ja kujuteldavate maailmade helimaailma kujundamisse.

Helikeel ja töömeetod

Herrmanni muusika iseloomustavad tugev rütmiline drive, selgelt välja joonistunud motiivid ja ebatavalised orkestreerimisvõtted. Ta kasutas sageli kitsaid instrumentaalkontsentratsioone — näiteks Psycho' jaoks valis ta üksnes keelpilliansambli, et saavutada terav ja pingestatud kõla. Tema loomingus on tunda nii neo-romantilisi meloodiaid kui ka modernistlikku harmoonilist kargust, dissonantseid kõlasid ja korduvate motiivide (leitmotiivide) kasutust, mis annavad filmile tervikliku helilise identiteedi.

Herrmann oli tuntud ka kui väga nõudlik ja kirglik töötaja, kes tegi tihedat koostööd režissööriga, et muusika täpselt järgiks filmi dramaturgiat ja tempot. Tema oskus kasutada muusikat pinge ja emotsiooni intensiivistamiseks oli üks tema eripärasid.

Mõju ja pärand

Herrmanni mõju ulatub kaugemale tema eluaegsetest filmidest: tema töö on mõjutanud paljusid hilisemaid filmikomponeerijaid ning tema loodud teemad ja orkestreerimislahendused on muutunud filmimuusika õpikuklassikaks. Paljud tema teosed kõlavad tänapäeval nii kontsertlavadel kui ka uuesti salvestustena, ja tema rolli filmimuusika arengus hinnatakse kõrgelt.

Au ja tunnustused

Lisaks 1941. aasta filmi The Devil and Daniel Webster eest saadud Oscarile pälvis Herrmann elu jooksul laialdast kriitilist tunnustust ning tema heliteosed on saanud püsiva koha filmimuusika ajalukus. Ta suri 24. detsembril 1975., kuid tema muusika elab edasi – see mõjutab ja inspireerib nii filme kui ka muusikuid ka tänapäeval.

Küsimused ja vastused

K: Kes oli Bernard Herrmann?

K: Mis aastal võitis ta Oscari auhinna?

K: Millise režissööriga tegi ta sageli koostööd?

K: Millistele filmidele kirjutas ta veel muusikat?

K: Kas ta kirjutas muusikat ka raadiodraamadele?

K: Kas ta kirjutas ka fantaasiafilmide muusikat?

K: Millistele muudele meediakanalitele Herrmann muusikat kirjutas?

Otsing