Billy the Kid on ühevaatuseline ballett, mille liibreto (lugu) kirjutas Liibreto autor Lincoln Kirstein, põhinedes Ameerika lawless-legendile ja Billy the Kid'i elule. Muusika on tuntud ameerika helilooja Aaron Coplandi sulest ning koreograafia lõi Eugene Loring. Lavakujunduse ja kostüümid valmistas kunstnik Jared French. Ballett esietendus Chicagos 1938. aasta oktoobris ning leidis peagi tee ka New Yorgi lavadele: 24. mail 1939 esitati seda Martin Becki teatris, kus Loring ise mängis Billyt ja Marie-Jeanne kehastas ema ning Mehhiko kallima kahte rolli. Sama aasta jõulunädalal tuli lavale versioon New Yorgi St. James Theatre'is, kus peaosa tantsis Michael Kidd ning Alicia Alonso oli ema ja Mehhiko Sweetheart rollis (New Yorgis toimunud etendused).
Sisu ja näidendi ülesehitus
Ballett on ühe vaheajata lavastus, mille tegevus kulgeb loo peamiste episoodide jadana: noor Billy kasvab frontieril, kohtab inimesi ja suhteid, liitub röövligrupiga, kogeb armastust ning osaleb relvakonfliktides, mis viivad tema traagilise lõpuni. Stiililiselt ühendab koreograafia klassikalist tantsu, karakter- ja rahvatantsu elemente, et kujutada Ameerika läänemaastikke, linnu ja väikeste kogukondade elu.
Muusika ja helikeel
Coplandi partii on eristuv oma „ameerikaliku” kõla poolest: laiade intervallidega meloodiavedu, lihtsustatud harmoonia ja rahvalaulikute ning cowboy-laulude tsiteerimine loovad maastikku ja ajastutunnet. Muusikas vahelduvad vaiksemad, lüürilised osad ja teravamad, rütmilised stseenid, mis peegeldavad püstolilahinguid ja ärritunud meeleolu. Copland töötas hiljem välja ka orkestrisuviti (suite) balletimuusikast, mida mängitakse sageli eraldi kontsertilt.
Koreograafia ja lavaline lahendus
Eugene Loringu koreograafia rõhutab karakteritantsu ja täpset rütmi: liikumises on nii dramaatilist pantomiimi kui ka grupikoompositsioone, mis aitavad edasi anda loo sündmuste pulssi. Jared Frenchi lavakujundus ja kostüümid lähtusid realistlikust, kuid stiliseeritud western-esteetikast, et luua kontrast inimeste igapäevaelu ja röövlite vägivaldse maailmaga.
Mõju ja pärand
"Billy the Kid" omandas kiirelt koha Ameerika balletirepertuaaris kui üks esimesi teoseid, mis püüdis kantud klassikalise tantsu keelest edasi anda selgelt ameerikalikku temaatikat. Coplandi muusika on jäänud eraldi kontserdiradadele ning balletit on uuesti etendatud ja kohandatud erinevate tantsukoolkondade poolt üle maailma. Teose kombinatsioon ühest poolest rahvalikust materjalist ja teisest poolest modernsest koreograafiast mõjutas tugevalt Ameerika tantsukirjandust 20. sajandi keskpaigas.
Kuigi esietenduse koosseis ja tähtajad on kirjeldatud ülal, on teos tänapäevalgi huvitav materjal koreograafidele, heliloojatele ja lavastajatele, kes uurivad Ameerika kultuuripildi ja legendide kajastamist lavakunstis.