Brian P. Schmidt - Nobeli laureaat ja universumi kiireneva paisumise avastaja

Brian P. Schmidt — Nobeli laureaat ja astrofüüsik, kes avastas universumi kiireneva paisumise; loe tema supernoovauuringutest, teaduslikust pärandist ja saavutustest.

Brian P. Schmidt (sündinud 24. veebruaril 1967) on Austraalia Rahvusülikooli Mount Stromlo observatooriumi ja astronoomia ja astrofüüsika teaduskooli tunnustatud professor, Austraalia Teadusnõukogu laureaat ja astrofüüsik. Ta on laialdaselt tuntud oma uuringute poolest, mis käsitlevad supernoovade kasutamist kosmoloogiliste sondidena. Praegu on ta Austraalia Teadusnõukogu Föderatsiooni stipendiaat. Schmidt jagas 2006. aasta Shaw' astronoomiapreemiat ja 2011. aasta Nobeli füüsikapreemiat koos Saul Perlmutteri ja Adam Riessiga tõendite esitamise eest, et universumi paisumine on kiirenev.

Haridus ja ametialane taust

Schmidt on hariduselt ja kutseliselt astrofüüsik, kes on töötanud nii vaatlusalase uurimistöö kui ka ülikoolilise õpetamise valdkonnas. Tema töö on tihedalt seotud Mount Stromlo observatooriumi ja maja teaduskooliga, kus ta juhendanud tudengeid ning juhtinud vaatlusprogramme. Tema karjäär on põiminud vaatlusi, andmeanalüüsi ja teoreetilisi tõlgendusi, mis kokku annavad panuse kaasaegsesse kosmoloogiasse.

Uurimistöö ja avastuse taust

Schmidti tuntus põhineb eelkõige kõrgtehnoloogilisel kasutamisel Type Ia supernoovasid standardküünlatena — need on ühtlase heleduseni jõudvad supernoovad, mille abil saab mõõta kosmilisi kaugusi. Schmidti ja tema kolleegide töörühm võrdles supernoovade kaugusi ja punanihkeid (redshift), et määrata universumi paisumise ajaloolist käiku. Nende tulemus näitas ootamatult, et universumi paisumine ei aeglustu gravitatsiooni mõjul, vaid hoopis kiireneb.

Metoodika ja tõendid

Uurimisgruppe eristas põhjalik vaatlusprogramm, sealhulgas kaugete supernoovade leidmine ja valguse kõverate täpne mõõtmine, fotomeetria ning spektraalanalüüs. Võrreldes maapealsete ja ruumipõhiste andmetega kontrolliti süsteemseid vigu nagu tolm, metallilisus ja võimalikud muutused supernoovade omadustes ajas. Tulemuste tõlgendamisel kasutati kosmoloogilisi mudeleid, mille abil sai eristada erinevaid energia- ja tiheduskomponente universumis. Nende analüüs viitas uuele energiaallikale, mida hakati nimetama „pimedaks energiaks” — see term initseerib kiirenevat paisumist põhjustava nähtuse uurimist.

Mõju kosmoloogiale ja teadusele

Avastus, et universumi paisumine kiireneb, oli ajaloolise tähendusega: see muutis arusaama universumi saatuse võimalikest stsenaariumitest ja tõstatas põhimõttelisi küsimusi gravitatsiooni, ruumi ja aja olemuse kohta. Tõendite avalikustamine käivitas uue uurimissuuna pimedast energiast ja sundis täiendavaid vaatlusprogramme ning teoreetilisi uuringuid, mis püüavad selgitada kiireneva paisumise allikat ning selle mõju kogu kosmose evolutsioonile.

Tunnustused ja avalik tegevus

Lisaks 2011. aasta Nobeli preemiale ja 2006. aasta Shaw' preemiale on Schmidti töö toonud talle rahvusvahelise tuntuse ning mitmeid teaduslikke auhindu ja tunnustusi. Ta on olnud aktiivne teaduse populariseerija, osaledes avalikes loengutes, intervjuudes ja teadushariduse algatustes, et selgitada kosmoloogia olulisust ja oma uurimistöö tulemusi laiemale publikule.

Kaasaegne töö ja pärand

Schmidti juhtivad panused supernoovade vaatlusprogrammidesse ja kosmoloogia arendamisse jätavad püsiva jälje astronoomiale. Tema töömeetodid ja tulemused on tänini alusena paljudele kaasaegsetele uurimisprojektidele, mis kasutavad suuremahulisi taevakaarte, järgmise põlvkonna teleskoope ja täppisanalüüsi, et täpsustada universumi komponendid ja ennustada selle tulevikku.

Auhinnad

Schmidt on saanud Austraalia valitsuse Malcolm McIntoshi auhinna 2000. aastal, Harvardi ülikooli Boki auhinna 2000. aastal, Austraalia Teaduste Akadeemia Pawsey medali 2001. aastal ja India Astronoomiaühingu Vainu Bappu medali 2002. aastal. Ta oli 2005. aastal Marc Aaronsoni mälestuslektor ning 2006. aastal jagas ta koos Adam Riessi ja Saul Perlmutteriga Shaw' astronoomiapreemiat.

Schmidt ja teised High-Z meeskonna liikmed (kogum, mida määratlevad Riess jt 1998. aasta kaasautorid) jagasid 2007. aastal Gruberi kosmoloogiapreemia, mis on 500 000 dollarit, koos Saul Perlmutteriga Lawrence Berkeley riiklikust laborist ja Supernova kosmoloogiaprojektist (kogum, mida määratlevad Perlmutter jt 1999. aasta kaasautorid) universumi kiireneva paisumise avastuse eest.

Schmidt sai koos Riessi ja Perlmutteriga 2011. aastal Nobeli füüsikapreemia nende vaatluste eest, mis viisid kiireneva Universumi avastamiseni.

Saul Perlmutter, Riess ja Brian P. Schmidt saavad 2006. aasta Shaw' astronoomiapreemia. Hiljem anti sellele kolmikule 2011. aasta Nobeli füüsikapreemia.

Otsing